See ei meeldi mulle. Kff kff.

Uni

Ma jooksen mööda öiseid tänavaid. Ma põgenen. Kaaslased? Jah, on olemas, aga nad on ähmased...ja tegelikult see polegi tähtis. Tähtis on see, et ma jooksen...kõigest väest. Lõpuks ma taipan, et mitte keegi ei jälita mind enam...uhh, see oli põnev. See algas nii, et ma kondasin sõpradega mööda suurlinna tühje tänavaid. Kõik magasid juba. Aga meil oli lahe. Ja siis me murdsime ühte poodi sisse. Kui poodi sissejalutamist saab sissemurdmiseks nimetada. Noh, mis me teha saime...uks oli ju lahti. See oli riidepood...mõnusad riided olid. Siueksed puhtad ja värvikirevad ja stiilsed. Meie omad aga haisesid, olid räbaldunud... . Hakkasime siis omale uusi riideid valima. Tükk aega shoppasime. Chill. Ma leidsin endale täiusliku punase seeliku ja pluusi ning pika musta kapuutsiga mantlitaolise asjanduse. Nii ägedaid riideid polnud mul kunagi varem olnud. Aga järsku tuli keegi...see oli poemüüja..ruttu panin uued riided selga ja et tühje riidepuid ei jääks...oma vanad asemele. Kurat...mida ma teen...asitõendid...veel kiiremini haaran vanad riided koos riidepuudega kaasa. Teised tegid ka nii. Sattusime müüjaga silmitsi...tädike oli ...noh...igatahes ta silmitses meid tükk aega, paistsime vaevu suurte riidekuhjade tagant välja...ja siis ta ütles...jookske...omanik tuleb koos politseinikega. Millegipärast oli mulle väääga vastumeelt võmmidega kokku sattuda...ja ma hakkasin jooksma...kuid natukene liiga hilja, sest nad nägid mind..raisad hakkasid taga ajama... . Siit otse...üle aia...paremale...riided mingisse prügikasti..läbi pargi....ja mina olin kiirem:) Lahe oli joosta.


Tšš...laps magab.