Kool.

Juhtus niimoodi, et ma sattusin jälle kooli. Mulle meeldis seal, olen nüüd abiturient. Alguses ma mõtlesin, et pole mul selle lõpetamisega nii kiiret midagi, et kui ei jõua, siis saan järgmisel aastal ka lõpetada. Aga see tunne, et ma olen lõpuklassis, et ma olen nii kaugele jõudnud... Igatahes tekkis tahtmine ennast kasvõi herneks pingutada, peaasi, et lõpetatud saaks. Küllap see tunne aja jooksul hajub. Elu hernena poleks vist nii lahe, kui elu noore ja ilusana.

Vanaema.

Käisin vanaemal külas. Lahe oli. Sain talle näidata tema lapselapselast ka jonnisemast küljest. Eelmine kord oli Mii tupsu- nunnu ja väga eeskujulik. Nüüd ta karjus, siis karjus veel ning kui karjumisest villand sai, siis ta vahelduseks karjus. Aga kokkuvõttes ei saanud keegi tema ega ka minu peale pahaseks. Lapsel oli ju mure. Mingisugune.

Nüüd olen ma Tartus tagasi. Meil on siin üks austraallane. Ta on lahe, jutukas, lõbus, sõbralik ja palju muid asju. Kui ta oma kodumaad kirjeldab, siis tekib kohe siuke tunne, et tahaks sinna minna. Ta on väga patriootlik ning nagu ma aru olen saanud, on seda enamus austraallasi. Igatahes olen ma pungil kasulikust infost Austraalia kohta. Ja üldse.

Sain täna kokku oma enam vähem ainukese sõbrannaga. Tema on samuti lahe. Jõime veini ja ajasime juttu. Nagu vanadel headel aegadel. Oh seda nostalgiat...

Blogimine.

Blogimine on minu jaoks uus ja seetõttu ka raske. Tegelikult on huvitavaid juhtumeid ja häid mõtteid tunduvalt keerulisem kirja panna, kui nendest lihtsalt oma peanupukesega mõelda.

Olen juba tükk aega endale ilusat, mugavat ja lahtikäivat diivanit tahtnud. Nüüd ma selle lõpuks ka sain. Täiusliku toani on veel mõned sammud. Noh, arvutilaud ja -tool ning mööbli õige paigutus. Aga kui ma lõpuks valmis saan, siis saab hea. Kohe nii hea, et ei tahakski toast välja minna. Minu kodu on minu kindlus. =)

Hommikud.

Hommikuid on mitmeid liike. On meeldivaid ja ebameeldivaid ja lausa kohutavaid. Vanasti olid mu hommikud enamasti meeldivad. Magasin nii kaua kui soovisin ja siis sõin ning asjatasin ja võtsin kõike rahulikult omas tempos. Nüüd on mu ärkamised mitmekülgsemad.

Kõige parema tunde tekitab selline hommik, mil ma oma lapsega ühel ja samal ajal rõõmsatujuliselt silmad lahti teen. Sellele järgneb tavaliselt Mii hommikusöök ja siis hommikusöögijärgne uinak. See Mii hommikusöögijärgne uinakuaeg on aeg minu hommikuks. Kohvitamine, söömine, uimerdamine, riidesse panemine ja muud tegevused vastavalt tujule. Hea.

Siis on veel selliseid hommikuid, millal Mii ärkab ülesse ja jääbki ärkvele. Kui ta on heatujuline ja mänguhoos, siis on lahe. Pean temale ainult aegajalt uue mänguasja panema ja saan ise tegeleda ärkamisprotsessiga. Sellised hommikud tekitavad teistmoodi rahulolu. Huvitav on väikest inimesehakatist arenemas vaadata.

Jubedaim variant on hommik, kui Mii ärkab karjudes. Enamasti kestab karjumine pool tundi või kauem. Sellisel juhul on ta täitsa lohutamatu. Nojah. Küllap on lapselgi vahepeal hommikuti nõme olla ja raske ärgata.

Vahepeal lähevad minu ja Mii arvamused hommiku kohta lahku. Mina arvan, et peaks veel magama, aga tema arvab, et peaks ärkama. Sellisel juhul on mul abiks mõned inimesed, kes hoiavad Miid tegevuses, sellel ajal kui mina magan.

Tänane hommik oli kombinatsioon kõige jubedamast ja mitte nii jubedast hommikust. Ning kõik see sisaldas veel tädi Ivi voodisse pissimist. Ups. Ikka juhtub.

Muidugi on veel igasuguseid hommikuid. Ärkamise mõnusus on tähtis osa üleüldisest päeva meeleolust. Ma arvan, et täna tuleb mul keskmiselt hea päev. Ja võibolla lähen ma kooliasju ostma. Uued kooliasjad on lahedad.