Hommikud.

Hommikuid on mitmeid liike. On meeldivaid ja ebameeldivaid ja lausa kohutavaid. Vanasti olid mu hommikud enamasti meeldivad. Magasin nii kaua kui soovisin ja siis sõin ning asjatasin ja võtsin kõike rahulikult omas tempos. Nüüd on mu ärkamised mitmekülgsemad.

Kõige parema tunde tekitab selline hommik, mil ma oma lapsega ühel ja samal ajal rõõmsatujuliselt silmad lahti teen. Sellele järgneb tavaliselt Mii hommikusöök ja siis hommikusöögijärgne uinak. See Mii hommikusöögijärgne uinakuaeg on aeg minu hommikuks. Kohvitamine, söömine, uimerdamine, riidesse panemine ja muud tegevused vastavalt tujule. Hea.

Siis on veel selliseid hommikuid, millal Mii ärkab ülesse ja jääbki ärkvele. Kui ta on heatujuline ja mänguhoos, siis on lahe. Pean temale ainult aegajalt uue mänguasja panema ja saan ise tegeleda ärkamisprotsessiga. Sellised hommikud tekitavad teistmoodi rahulolu. Huvitav on väikest inimesehakatist arenemas vaadata.

Jubedaim variant on hommik, kui Mii ärkab karjudes. Enamasti kestab karjumine pool tundi või kauem. Sellisel juhul on ta täitsa lohutamatu. Nojah. Küllap on lapselgi vahepeal hommikuti nõme olla ja raske ärgata.

Vahepeal lähevad minu ja Mii arvamused hommiku kohta lahku. Mina arvan, et peaks veel magama, aga tema arvab, et peaks ärkama. Sellisel juhul on mul abiks mõned inimesed, kes hoiavad Miid tegevuses, sellel ajal kui mina magan.

Tänane hommik oli kombinatsioon kõige jubedamast ja mitte nii jubedast hommikust. Ning kõik see sisaldas veel tädi Ivi voodisse pissimist. Ups. Ikka juhtub.

Muidugi on veel igasuguseid hommikuid. Ärkamise mõnusus on tähtis osa üleüldisest päeva meeleolust. Ma arvan, et täna tuleb mul keskmiselt hea päev. Ja võibolla lähen ma kooliasju ostma. Uued kooliasjad on lahedad.