Ahjaa.

Väike Mii on ilgelt tuus,
hambaid neli on tal suus.

Lumi on maas!

Kui sa täna helistad..., hmm, see on vist Sky+, mida ma kuulan. Nojah. Igatahes kui sa täna helistad Sky Plussi ja hõikad "Lumi on maas!", siis sa saad auhindu. Väga tore, ma arvan.

Ja tegelikult ongi lumi maas ja kui sa selle peal kõnnid, siis ta krudiseb mõnusalt. Ma tean, sest ma just viisin oma vingupunnist tütrekese õue magama. Nüüd ta puhkab seal rahulikult ja lumi sajab tema ümber ja tema vankri peale, aga temal on hea soe, sest ma panin ta paksult riidesse ja katsin kahe sooja tekiga kinni.

Kaotasin ükspäev oma rahakoti ära. Aga nüüdseks on see juba vana uudis. Natukene olen veel kurb selle pärast. Aga ma tegin endale juba terve posu uusi pangakaarte ja muid vajalikke asju. Ning mul on mingi tobe lootus, et keegi kingib mulle sünnipäevaks üle mõistuse laheda uue rahakoti, kuhu ma saan kõik oma vajalikud asjad sisse panna ja oma vana tengelpunga kaotusest üle saada.

Andsime eile Mihkliga Ivile ja Madlile üle nende jõulukingitused. Madli sai endale dvd-kirjutaja-lugeja ning Ivi ilusa, valge ja, mis kõige tähtsam, korralikult töötava klaviatuuri. Madli aitas meil tegelikult neid kingitusi pakkida ja nähes korraks dvd-kirjutajat-lugejat hüüatas: "Oooo, arvuti, ilus arvuti!!". Aga selleks ajaks, kui ta oma kingitust lahti tegema hakkas, oli ta selle juba unustanud. Veider, et ta oma kingitust kohe arvutiga seostas. Nad olid mõlemad väga õnnelikud oma jõulukinkide üle ja meie olime rahul, et saime neid rõõmustada.

Aga nüüd hakkan ma ennast pisikese lugemisega rõõmustama.... :)

Kahehambaline Mii.

Minu kullakallil tütrekesel on nüüdseks juba kaks hammast suus. Õnneks pole ta mind veel hammustanud. Ta oskab kartuliputru süüa, ta on seda juba umbes nädala teinud. Tatrapudru manustamine nii hästi kahjuks ei õnnestu. Miile meeldib ise oma tassist teed juua ning üleüldse on ta väga lahe ja värki. Ma ei saaks öelda, et ta oskab roomata, sest tema edasiliikumiseviis ei sarnane minuarust roomamisele, aga ta on väga mobiilne. Tema häälitsused on sarnanenud sõnadele - ei, jaa, õue, ivi ja emme, kuid mitte ükski neist pole talle veel külge jäänud. Rääkimiseks ongi ta veel liiga liiga noor, niiet kõik on korras. Millegipärast pole ta veel hakanud öösiti pikalt magama, ikka on vaja vahepeal ülesse ärgata ja natukene süüa. Ma loodan, et see muutub lähitulevikus. Tahan ka vahelduseks pikalt magada.

Eilne päev seisnes kuidagi ainult söömisest. Kõigepealt sai Mii süüa, siis saime meie Panges süüa ning siis saime me ka kodus süüa. Ma tahaksin väga öelda, et ma nautisin Panges söömist, aga kahjuks ma ei saa. Hinnad on tõusnud ja portsjonid vähenenud. Egas sellest muidu nagu polekski midagi, aga toidu kvaliteet ei ole meeliülendavalt hea. Ma ütleks, et toit oli keskpäraselt tavaline. Airele Hiina toit üldse ei meeldinud. Pärast söömist ta muudkui vatras sellest, et halb oli ja kõhus keerleb ja paha-paha. Kuna ka mina polnud selle maitseelamusega rahul, mõjus Aire jutt mulle nii, et üha enam tundus ka mulle, et toit oli kehvavõitu, mitte keskpärane. Aga teenindus oli väga hea ja ka karamellibanaani sööks veel ja veel ja veel. Kodus mängisime Monopoli, kus Ivi kaotas, Madis võitis, Mihkel ei mänginudki ning mina ja Aire olime kusagil vahepeal. Pärast Monopoli küpsetasid Aire ja Madis pitsat ning mina ja Mihkel muffineid. Ja siis oli uni, mis polnud parimate killast, aga käis kah.

Busy busy busy.

Olen avastanud, et hoopiski parem tunne on õhtul magama jääda, kui seljataga on tegus päev. Täna on vist üks selline parajalt sündmusterohke päev olnud. Ärkasin hommikul suhteliselt vara ning läksin kooli. Päris mõnus on ainult üheks tunniks kooli minna, natukene targeneda ja siis tagasi koju tulla. Hetkeseisuga pean ma ainult kunstiajaloo tundides käima. Siis pärast pisikest koduspassimist läksime Mii ja Mihkliga ujuma. Seekord läksin mina lapsega vette. Mii ujutamine võib välja näha kerge ja lõbusa tegevusena, kuid tegelikult on asi hoopistükkis raskem. Peab jälgima, et laps vett kurku tõmmata ei saaks, peab erinevaid asendeid proovima ning üldse, käed väsivad jube kiiresti ära. Aga ma sain ilusasti hakkama ning mulle tundus, et Mii oli esmakordselt ülimalt rahul. Õhtu sisaldas endas veel Leele sünnipäeva, kus köeti kaminat ja mängiti Aliast. Viimasel ajal on mul tunne, et mida rohkem ma sõnaseletusmängu mängin, seda hullemini mul seletamine välja kukub. Veider.

Rõõm.

Eilsest saati valdab mind jube hea tuju. Mõnus on olla. Asjad kulgevad kuidagi eriti meelepäraselt. Selle hüva meeleolu saabumisega taipasin ma muidugi, et olen viimasel ajal ausaltöeldes natukene liiga masendav olnud. Tühiste asjade pärast pead vaevanud ning asjatult solvunud. Nojah, üritan ennast parandada.

Mängisin eile Murca, Raigo ja Mihkliga Aliast. Lahe oli. Pärastpoole Mihkel küsis minu käest, et mida ma arvan, kumb meist on parem seletaja. Alguses ei kippunud vastus üldse üle huulte tulema, aga hiljem ma suutsin ikka vastata, et temal läks seletamine sellel korral paremini. Selle vastuse peale ta muidugi kostis, et egas ta eriti hea arvaja pole kah, et mõte kipub kinni, kui arvama peab, et seletada on poole parem.

Igatahes rõõm, rõõm, rõõm. Nüüd ma lähen ja üritan oma positiivset energiat kasulikult ära kasutada. Pole mõtet lasta sellel lihtsalt haihtuda.

Harry Potter ja Surma vägised.

Lugesin ükspäev Harry Potteri sarja viimase raamatu läbi. Nüüd on mul kõik seitse raamatut kodus olemas ja kõik on ka läbi loetud. Mõned isegi rohkem kui kaks korda. Naljakas. Kogu aeg oli hästi põnev ja lahe ning ma ootasin järgmise osa ilmumist. Nüüd on nagu siuke tühi tunne, et oli jah hea lugemine, aga mitte midagi enamat. Arvatavasti on kogu see tunne tingitud sellest, et viimase osa lõpus oli viis lehekülge pühendatud selle kirjutamiseks, mis toimub peategelastega 19 aastat hiljem. See oli kohutavalt halvasti sõnastatud, idee oli halb, polnud mitte midagi üllatavat ning üleüldse tekkis siuke tunne, et see pole autori poolt tehtud. Murca küsis minu käest, et kas mul igav polnud lugeda, et igal pool ju karjuti põnevamaid kohti ette, aga õnneks olen ma viimased viis kuud netist enamasti eemal olnud. Ma ausaltöeldes ei teadnud isegi eestikeelset pealkirja enne kui ma raamatu ostsin.

Mulle meeldib teha igasuguseid erinevaid teste. Aga kahjuks ei viitsi ma neid ise netist otsima hakata, sest ma satun netti harva ja siis on mul targematki teha. Õnneks on paljudel inimestel kombeks panna oma blogisse üles erinevaid teste, mida nad ka ise on teinud. See on nendest nii tore, täpselt see, mida mulle vaja on. Viimane test, mille ma tegin oli isiksusehäirete kohta. Ainuke asi, mis mul kõrge oli, oli antisotsiaalsus. Mis seal testis tähendas, et ma valetan ja varastan ning panen inimesi kannatama. Novotsiis. Ja peale selle on mul kalduvus arvata, et mul on mingisugused erilised tunnetamise võimed. Veidra mõtlemisega pikanäpumees. Üksindust ihkav roimar. Tulevikunägemustega juveelivaras...

Tähetolm.

Eile juhtus kuidagi nii, et pärast kinos käimist oli vaja uisutama minna. Mikul oli mingil nädalapäeval sünnipäev ja ta kutsus mind ning veel mõningaid oma sõpru uisutama. Minuga kaasnesid automaatselt ka Mii ja Mihkel. Nojah. Ja siis veel Ivi ja Madli ning ka Kersti ja Kadri. Tegelikult oli algne plaan lihtsalt Agnest autoga sõitma meelitada sõnadega, et me võime ju Kersti ka kaasa võtta, aga see ei mõjunud. Aga siis me olime nõus Kersti niisama kaasa võtma ning kuidagi kujunes sellest see, et tuli ka Kadri ning Agnes sõidutas ikkagi meid kõiki Lõunakeskusesse.
Uisutamine oli mõnus. Mina ise tegelesin sellega vähe, aga see vähene mulle meeldis. Ivid ja Mihklid uisutasid kaks tundi ning teisel tunnil tekid trikke ja värke, Kerstid ja Kadrid uisutasid ka kaks tundi. Madlike saavutas juba esimesel tunnil selle, et ta suutis jää peal püsti seista ning tema enam uisutada ei tahtnud. Kuigi ta jõudis sellele arusaamale alles pärast seda, kui me ta eest raha olime ära maksnud. Mii suutis ühe väikese lapse nutma ajada. See käis nii, et ta istus oma toolis ja oli armas ning siis pakkus mingi tädike, et ta võib Miil silma peal hoida, et meie ikka uisutada saaksime. Mingil hetkel tüdines Mii toolis istumisest ära ning tahtis sülle, seda see lahke tädike talle ka võimaldas. Võõra lapse sülle võtmine oli aga selle tädikese enda lapsele niivõrd traumeeriv, et ta hakkas protestima ning Mihkel ütles, et ta nägi ka pisaraid. Mulle tundus, et tegemist oli sellise lapse-ema suhtega, kus laps saab kõike, mida ta tahab ning ema on natukene siuke, noh, liiga sõnakuulelik. Aga muidu mulle see tädike lausa meeldis ja ma olin väga tänulik, et ta minu lapsega tegeles, sest, olgem ausad, muidu poleks ma üldse uisutada saanud.
Kinoskäime oli meeldiv. Kuigi ma suutsin ennast enne filmi natukene välja vihastada, aga film oli niivõrd soe ja mõnus, et viis pahad mõtted minema. Vaatasime Tähetolmu. See oli südamlik lugu tõelisest armastusest ja värkidest. Mitte midagi ettearvamatut, kõik läheb nii nagu minema peab. Surma oli vähe ning enamus sellest oli naljaks pööratud. Mulle meeldis filmi idee, et tähed elavad ning ning nende ülesandeks on sajandeid ja sajandeid lihtsalt Maad jõllitada.
Kokkuvõttes oli eilne päev tore. Hea vaheldus päevade kaupa toas passimisele. Nüüd tuleks midagi toredat välja mõelda, isadepäev ja puha. Peaks nagu Mihklile midagi kinkima või teda millegagi rõõmustama. Hmmmm.

Hakkan jälle tartlaseks.

Teisipäeval võtsin Tallinna Vanalinna Gümnaasiumist paberid välja. Plaanin nüüd hakata käima Tartu täiskasvanute gümnaasiumis. Koolist lahkumine võtab üllatavalt vähe aega. Lähed kohale, ütled, et tahad lahkuda, tahad hinnetelehte ja kõiki oma vanu dokumente ning siis nad annavad need sulle, ütlevad head aega ja kõik. Ainult raamatukogutädike tundus natukene mures olevat, et aasta alles algas ja ma juba tahan lahkuda. Ma siis lohutasin teda, et ma lähen kõigest teise kooli. Tal hakkas kohe parem.

Mõnipäeva ma vist võtan ette ja registreerin ennast Tartu elanikuks. Siis nad annavad mu lapsele ühe aasta sünnipäeva puhul toetust ja puha. Mitte, et mu laps aastaseks saama hakkaks või midagi.

Täna olin tubli ja käisin lapsega arsti juures. Ma jäin küll rohkem kui 20 minutit hiljaks, aga sellest polnud hullu. Ühele õele on Mii nii hingelähedaseks saanud, kogu aeg kallistab ja mängib temaga. Ei taha kohe tagasigi anda, kui vaktsiinisüst tehtud. Selline käitumine on natukene liiga veider minu jaoks, aga mitte nii veider, et ennast halvasti tunda või midagi ette võtta sellega. Nad katsusid seal Mii igemeid kah, ütlesid, et alla tuleb kohe kohe veel üks hammas ja, et egas ülemisedki enam kaugel pole. Põnev. Siis saab ta mind hammustada...jei.

Hakkasin Rocky Horrori kostüümipidu korraldama. Jälle. See oleks siis kokkuvõttes neljas kostüümipidu, millest alles teine on Rocky teemaline. See korraldamine algas natukene veidralt. Meil Murcaga oli arvamine, et see on meie teema, et korraldame kostüümipidusid ja asju ning siis äkki on kellegidel juba kuupäev paigas ja üldse. Õnneks nad andsid meile ka teada sellest ja kaasasid ka meid korraldamisse. Tegelikult on tore kuuekesi asju ajada ning rohkematel inimestel on ka rohkem huvitavaid ideid, kuid väike solvumine oli ikkagi. Sest minu idee ja minu algatus asjale jne jne. Noh, teate isegi ju.

Reaktsioon.

Kui keegi oleks mulle nädal aega tagasi ütelnud, et on võimalik olla ülimalt õnnelik ühe hamba tuleku üle, siis ma poleks teda uskunud. Juhtus nii, et kolmapäeval teatas Mihkel mulle, et Miil tuleb hammas. Alguses ma mõtlesin, et ta teeb nalja või midagi, aga pärast Mii igemete vaatamist olin ma temaga ühel arvamusel. Tegelikult oli asi päris hambast natukene kaugel. Tegu oli praoga igemes, mis andis märku hamba peatsest saabumisest. Seda pragu imetledes võttis minus võimust ütlemata suur õnnetunne. Hammas!! Juhhei!!! Ma helistasin koheselt nii oma emale kui ka isale ning teatasin, et nende lapselapsel tuleb hammas. Mii vanaema jagas minu rõõmu natukene rohkem kui Mii vanaisa, kes ütles rahuliku häälega "ahah". Täna hakkas sellest imearmsast praokesest lõpuks ka hammas paistma.