Harry Potter ja Surma vägised.

Lugesin ükspäev Harry Potteri sarja viimase raamatu läbi. Nüüd on mul kõik seitse raamatut kodus olemas ja kõik on ka läbi loetud. Mõned isegi rohkem kui kaks korda. Naljakas. Kogu aeg oli hästi põnev ja lahe ning ma ootasin järgmise osa ilmumist. Nüüd on nagu siuke tühi tunne, et oli jah hea lugemine, aga mitte midagi enamat. Arvatavasti on kogu see tunne tingitud sellest, et viimase osa lõpus oli viis lehekülge pühendatud selle kirjutamiseks, mis toimub peategelastega 19 aastat hiljem. See oli kohutavalt halvasti sõnastatud, idee oli halb, polnud mitte midagi üllatavat ning üleüldse tekkis siuke tunne, et see pole autori poolt tehtud. Murca küsis minu käest, et kas mul igav polnud lugeda, et igal pool ju karjuti põnevamaid kohti ette, aga õnneks olen ma viimased viis kuud netist enamasti eemal olnud. Ma ausaltöeldes ei teadnud isegi eestikeelset pealkirja enne kui ma raamatu ostsin.

Mulle meeldib teha igasuguseid erinevaid teste. Aga kahjuks ei viitsi ma neid ise netist otsima hakata, sest ma satun netti harva ja siis on mul targematki teha. Õnneks on paljudel inimestel kombeks panna oma blogisse üles erinevaid teste, mida nad ka ise on teinud. See on nendest nii tore, täpselt see, mida mulle vaja on. Viimane test, mille ma tegin oli isiksusehäirete kohta. Ainuke asi, mis mul kõrge oli, oli antisotsiaalsus. Mis seal testis tähendas, et ma valetan ja varastan ning panen inimesi kannatama. Novotsiis. Ja peale selle on mul kalduvus arvata, et mul on mingisugused erilised tunnetamise võimed. Veidra mõtlemisega pikanäpumees. Üksindust ihkav roimar. Tulevikunägemustega juveelivaras...