Kahehambaline Mii.

Minu kullakallil tütrekesel on nüüdseks juba kaks hammast suus. Õnneks pole ta mind veel hammustanud. Ta oskab kartuliputru süüa, ta on seda juba umbes nädala teinud. Tatrapudru manustamine nii hästi kahjuks ei õnnestu. Miile meeldib ise oma tassist teed juua ning üleüldse on ta väga lahe ja värki. Ma ei saaks öelda, et ta oskab roomata, sest tema edasiliikumiseviis ei sarnane minuarust roomamisele, aga ta on väga mobiilne. Tema häälitsused on sarnanenud sõnadele - ei, jaa, õue, ivi ja emme, kuid mitte ükski neist pole talle veel külge jäänud. Rääkimiseks ongi ta veel liiga liiga noor, niiet kõik on korras. Millegipärast pole ta veel hakanud öösiti pikalt magama, ikka on vaja vahepeal ülesse ärgata ja natukene süüa. Ma loodan, et see muutub lähitulevikus. Tahan ka vahelduseks pikalt magada.

Eilne päev seisnes kuidagi ainult söömisest. Kõigepealt sai Mii süüa, siis saime meie Panges süüa ning siis saime me ka kodus süüa. Ma tahaksin väga öelda, et ma nautisin Panges söömist, aga kahjuks ma ei saa. Hinnad on tõusnud ja portsjonid vähenenud. Egas sellest muidu nagu polekski midagi, aga toidu kvaliteet ei ole meeliülendavalt hea. Ma ütleks, et toit oli keskpäraselt tavaline. Airele Hiina toit üldse ei meeldinud. Pärast söömist ta muudkui vatras sellest, et halb oli ja kõhus keerleb ja paha-paha. Kuna ka mina polnud selle maitseelamusega rahul, mõjus Aire jutt mulle nii, et üha enam tundus ka mulle, et toit oli kehvavõitu, mitte keskpärane. Aga teenindus oli väga hea ja ka karamellibanaani sööks veel ja veel ja veel. Kodus mängisime Monopoli, kus Ivi kaotas, Madis võitis, Mihkel ei mänginudki ning mina ja Aire olime kusagil vahepeal. Pärast Monopoli küpsetasid Aire ja Madis pitsat ning mina ja Mihkel muffineid. Ja siis oli uni, mis polnud parimate killast, aga käis kah.