Kahelapseline pere.

Nüüd ma siis tean. Emmed tulevad lennukiga ja lapsi saab bussijaamast. Pole mingeid kurgi ega kapsalehti.

Täna jõudis kätte see päev, mil mu kullakallis õeke Ivi lahkus. Ta sõitis nimelt ära Londonisse raha teenima, et ta saaks endale ja oma armsale tütrele Madlile maja ehitada. Selleks ajaks kui tema ära on, jäi Madlike minu ja Mihkli kasvatada. Õppisime Mihkliga juba täna paar uut asja. Nimelt kui laps tahab osta printsesside piltidega plaastreid, tuleb talle hoopiski kleepse osta, sest ta ei kasutada plaastreid haava peale panemiseks, vaid kleebib need hoopiski tädi Aivi, seina ja kõige muu külge, mis talle ette jääb. Ja siis veel selline väike asi, et kui laps tahab koristada aidata, tuleb tal silma tihedalt peal hoida, muidu pärast koridor uputab.

Sain täna enda tuppa vaipkatte. Tegelikult oli see algselt Mihkli idee, aga mulle hakkas see nii meeldima, et mulle lausa tundus, et ma ei saa enam ilma vaibata elada. Siis ma virisesin ja vihjasin ning tänaseks organiseeris Mihkel Pille autoga sõitma ja kokkuvõttes sai ilus vaip põrandale ja puha. Siis me tapsime Mihkliga terve armee prussakaid ära. See polnud eriti meeldiv. Mingil otsustaval hetkel pistsin ma karjuma, et ma kardan ning Mihkel pidi enamuse tööst ära tegema. Avastasime, et kõige efektiivsem meetod on kõik prussakad lihtsalt tolmuimejaga ära imeda ja siis kippelt tolmukott õue viia, sest prussakatel on paha komme tolmuimeja seest välja ronida. Igatahes on nüüd köök puhas ja prussakavabam.

Ja nüüd tuleb tuttu minna, sest mu uuel kasvandikul on imelik komme hommikul vara ärgata. See muidugi ei sobi kokku mu teise kasvandiku harjumustega. Miil on kombeks alles öösel kolme ajal ööunele jääda. Ja mainides Miid, siis ta on ilgelt lahe. Oskab käperdada ja ennast millegi najale püsti ajada ning ka istumine tuleb tal juba imehästi välja. Ja kõige selle juurde vatrab ta oma armsas titakeeles. Nunnu-nunnu, ma ütleks.

Jõuluhullus.

Mulle nagu meeldiksid jõulud ja nagu ei meeldiks ka. Kõigel sellel tramburail on nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi. Hästi palju oleme Ivi ja Mihkliga kingituste mõtte üle vaielnud. Tegelikult arvame me asjast samamoodi, aga arusaamatuste ja pingelise aja tõttu oleme oma arvamusi põhjendades isegi tülli läinud. Juhtub ka parimates peredes. Põhimõtteliselt me kõik arvame, et kingitus peaks tulema südamest, peaks midagi tähendama ja pole tähtis kui palju see maksab. Mina arvan, et loeb see, kui palju on kingitusega vaeva nähtud. Olgu see vaev siis füüsiline või vaimne, sest ma kujutan ette, et õiget kingitust leida on raske. Tegelikult ma tean väga hästi, et see on keeruline, aga samas leian ka, et see pole võimatu. Vahepeal on see kõige õigem kink midagi isemeistertatut, sest midagi luues inimene nagu paneks tükikese endast kingitusse. Selline kink lausa õhkab rõõmustavalt. Igatahes mulle õudselt meeldib kingitusi teha.

Vahepeal toimus Rocky Horrori kostüümipidu. Natukene jäi puudu midagi, polnud nagu õige atmosfäär. Arvatavasti oli asi minus, sest mul endal oli tuju mitte nii väga positiivne. Aga tore oli vaadata inimesi, kes olid oma kostüümidega palju vaeva näinud ja tundsid ennast hästi. Kuna olin üks korraldajatest jäi minu kanda muffinite tegemine, milles ma kah väga osav ei olnud, sest hakkasime Iviga jõulukinke pakkima ning unustasime minikoogikesed ahju kõrbema. Tegelikult midagi hullu ei juhtunud, aga egas nad väga hästi ei maitsenud. Tavaliselt tulevad meie küpsetatud muffinid imehead.

Eile oli mul sünnipäev, mida ma kahjuks ei tähistanud, sest pidasime perega hoopiski jõule. Sain 20. Jõulud olid toredad ja möödusid minu suureks üllatuseks ilma tüüpilise vaidlemiseta. Mingil müstilisel põhjusel hakkame me Ojakivid kokkusaades alati üksteisega pahandama ja näägutama ja käitume väga disharmooniliselt. Nagu ikka katsime piduliku laua ning sõime suurepärast apelsiniliha, verivorsti, hapukapsast, kartulit ja muud meelepärast. Sünnipäevaga seoses oli natukene imelik, et inimesed, keda ma pole sada aastat näinud pidasid mind oma õnnitlustega meeles, aga inimesed, keda ma peaaegu iga päev näen ja kellelt ma meelespidamist ootasin, unustasid mind ära. Aga õnneks sain ma Ivilt imekauni peavõru, mis sädeles kaunilt ja pani ka minu meele särama.

Mii on õppinud väga osavalt käperdama. Täna suutis ta ennast iseseisvalt kööki liigutada. Tahtsin ka teistele demonstreerida kui lahedalt mu laps ringi liigub, aga Salmes ei tahtnud Mii muud teha, kui õllepudeliga mängida. Mis seal ikka, ta on kõigest väike ja armas ja lahe ja hea ja ilus ja pehme. Ta ei jõuagi ju kõiki rõõmustada.

Segasummasuvila.

Asub nii minu toas kui ka minu peas...

Sest lähemale hakkab jõudma päev, mil toimub Rocky Horror. Kas minna sama kostüümiga kui eelmisel korral või minna uuega? Kas üldse minna, sest tegelikult saab Mii kuue kuuseks sellel samal päeval ning ma tahaks seda tähistada. Kas pidada oma sünnipäeva või mitte, sest sünnipäev on pühapäeval. Seega pärast Rockyt. Pärast Rockyt on aga ju väsimus ja asjad. Kuidas saada kõike, mida ma tahan? Millest aru saada, mida ma kõige rohkem tahan?

Sain mingipäev kätte oma uhiuue pangakaarti. Ja täna toitis Mihkel sellega ühte väga näljast sularahaautomaati. Kenake küll ma ütleks. Tegelikult loodan, et ma saan selle ilma suurema pingutuseta kätte, sest uue tegemine on nõme.

Viimasel ajal on Monopol hästi popp olnud. Lahe tegelikult, sest lauamängud on toredad. Eile ostsime ka endale koju kõige parema kinnisvaramängu, sest Murca otsustas, et ta lihtsalt viib oma Monopoli enda koju ja jätab meid monopolituks. Väga ebaviisakas temast. Niimoodi ise otsustada, mida ta oma mänguga teeb.

Mii on haige. Magab halvasti ja köhib natukene. Päeval nagu polekski midagi, aga öösel on tal halb olla. Loobusime õues magatamisest ja riietame teda natukene soojemalt, kui ta põrandal mängida tahab. Muidu elab Mii päris hästi, üritab endale veel hambaid kasvatada, aga see õnnestub tal aeglaselt. Ikka veel on neljahambaline. Otsustasime natukene Mii varajast lapsepõlve jäädvustada. Sellega seoses laenasime videokaamera ja filmime oma laspe erinevaid tegevusi. Nii kahju, et ma korralikult filmida ei oska. Ja nii hea, et ma tean inimesi, kes palumise peale leiavad ehk aega minu kehvadest kaadritest parimad kokku panna ja hea filmiklipp moodustada.

Kell on 1:11, peaks vist ...ZZzzzzZzZzZzzzZZ.....