Jõuluhullus.

Mulle nagu meeldiksid jõulud ja nagu ei meeldiks ka. Kõigel sellel tramburail on nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi. Hästi palju oleme Ivi ja Mihkliga kingituste mõtte üle vaielnud. Tegelikult arvame me asjast samamoodi, aga arusaamatuste ja pingelise aja tõttu oleme oma arvamusi põhjendades isegi tülli läinud. Juhtub ka parimates peredes. Põhimõtteliselt me kõik arvame, et kingitus peaks tulema südamest, peaks midagi tähendama ja pole tähtis kui palju see maksab. Mina arvan, et loeb see, kui palju on kingitusega vaeva nähtud. Olgu see vaev siis füüsiline või vaimne, sest ma kujutan ette, et õiget kingitust leida on raske. Tegelikult ma tean väga hästi, et see on keeruline, aga samas leian ka, et see pole võimatu. Vahepeal on see kõige õigem kink midagi isemeistertatut, sest midagi luues inimene nagu paneks tükikese endast kingitusse. Selline kink lausa õhkab rõõmustavalt. Igatahes mulle õudselt meeldib kingitusi teha.

Vahepeal toimus Rocky Horrori kostüümipidu. Natukene jäi puudu midagi, polnud nagu õige atmosfäär. Arvatavasti oli asi minus, sest mul endal oli tuju mitte nii väga positiivne. Aga tore oli vaadata inimesi, kes olid oma kostüümidega palju vaeva näinud ja tundsid ennast hästi. Kuna olin üks korraldajatest jäi minu kanda muffinite tegemine, milles ma kah väga osav ei olnud, sest hakkasime Iviga jõulukinke pakkima ning unustasime minikoogikesed ahju kõrbema. Tegelikult midagi hullu ei juhtunud, aga egas nad väga hästi ei maitsenud. Tavaliselt tulevad meie küpsetatud muffinid imehead.

Eile oli mul sünnipäev, mida ma kahjuks ei tähistanud, sest pidasime perega hoopiski jõule. Sain 20. Jõulud olid toredad ja möödusid minu suureks üllatuseks ilma tüüpilise vaidlemiseta. Mingil müstilisel põhjusel hakkame me Ojakivid kokkusaades alati üksteisega pahandama ja näägutama ja käitume väga disharmooniliselt. Nagu ikka katsime piduliku laua ning sõime suurepärast apelsiniliha, verivorsti, hapukapsast, kartulit ja muud meelepärast. Sünnipäevaga seoses oli natukene imelik, et inimesed, keda ma pole sada aastat näinud pidasid mind oma õnnitlustega meeles, aga inimesed, keda ma peaaegu iga päev näen ja kellelt ma meelespidamist ootasin, unustasid mind ära. Aga õnneks sain ma Ivilt imekauni peavõru, mis sädeles kaunilt ja pani ka minu meele särama.

Mii on õppinud väga osavalt käperdama. Täna suutis ta ennast iseseisvalt kööki liigutada. Tahtsin ka teistele demonstreerida kui lahedalt mu laps ringi liigub, aga Salmes ei tahtnud Mii muud teha, kui õllepudeliga mängida. Mis seal ikka, ta on kõigest väike ja armas ja lahe ja hea ja ilus ja pehme. Ta ei jõuagi ju kõiki rõõmustada.