Kahelapseline pere.

Nüüd ma siis tean. Emmed tulevad lennukiga ja lapsi saab bussijaamast. Pole mingeid kurgi ega kapsalehti.

Täna jõudis kätte see päev, mil mu kullakallis õeke Ivi lahkus. Ta sõitis nimelt ära Londonisse raha teenima, et ta saaks endale ja oma armsale tütrele Madlile maja ehitada. Selleks ajaks kui tema ära on, jäi Madlike minu ja Mihkli kasvatada. Õppisime Mihkliga juba täna paar uut asja. Nimelt kui laps tahab osta printsesside piltidega plaastreid, tuleb talle hoopiski kleepse osta, sest ta ei kasutada plaastreid haava peale panemiseks, vaid kleebib need hoopiski tädi Aivi, seina ja kõige muu külge, mis talle ette jääb. Ja siis veel selline väike asi, et kui laps tahab koristada aidata, tuleb tal silma tihedalt peal hoida, muidu pärast koridor uputab.

Sain täna enda tuppa vaipkatte. Tegelikult oli see algselt Mihkli idee, aga mulle hakkas see nii meeldima, et mulle lausa tundus, et ma ei saa enam ilma vaibata elada. Siis ma virisesin ja vihjasin ning tänaseks organiseeris Mihkel Pille autoga sõitma ja kokkuvõttes sai ilus vaip põrandale ja puha. Siis me tapsime Mihkliga terve armee prussakaid ära. See polnud eriti meeldiv. Mingil otsustaval hetkel pistsin ma karjuma, et ma kardan ning Mihkel pidi enamuse tööst ära tegema. Avastasime, et kõige efektiivsem meetod on kõik prussakad lihtsalt tolmuimejaga ära imeda ja siis kippelt tolmukott õue viia, sest prussakatel on paha komme tolmuimeja seest välja ronida. Igatahes on nüüd köök puhas ja prussakavabam.

Ja nüüd tuleb tuttu minna, sest mu uuel kasvandikul on imelik komme hommikul vara ärgata. See muidugi ei sobi kokku mu teise kasvandiku harjumustega. Miil on kombeks alles öösel kolme ajal ööunele jääda. Ja mainides Miid, siis ta on ilgelt lahe. Oskab käperdada ja ennast millegi najale püsti ajada ning ka istumine tuleb tal juba imehästi välja. Ja kõige selle juurde vatrab ta oma armsas titakeeles. Nunnu-nunnu, ma ütleks.