"Du bist wie eine Blume"

Sa oled just nagu lill
nõnda puhas, ilus ja kena
Sind vaadates süda mul
nukralt irvitab täna.

Igatahes on sellega seotud Astrid Lindgren.

Nii tore on koolis käia. Bioloogia õpetaja rääkis meile täna pikalt ja laialt ateroskleroosist, mille peale ma hakkasin lausa tudma, kuidas mu veresooned aeglaselt muudkui ummistuvad. Uhh! Sellest moraal, ära süvene tunnimaterjali.
Järjest rohkem ja rohkem hakkab mullle tunduma, et ma peaksin ühe eksami tegema bioloogias. Ma ei tea miks, sest see pidi olema eriti raske ja pikk eksam. Eks näis, aega mul veel on. Kuhjaga.

Täna saime kätte Ivi poolt saadetud võlukübara. Noh, tegelikult oli hoopiski tegu pisikese pakiga, mis oli nii hästi kokku pakitud, et kui kõik need riided sealt välja sai sikutatud, ei suutnud uskuda, et need sealt pisikesest pakendist välja tulid. Kingitusi saime mina, Madli ja Aire. Mihkel ja Mii jäid rõõmuta. Kuigi Mihklil oli au see pakk postkontorist ära tuua, toomisrõõm on ka rõõm.

Ma arvan, et blogger võiks natukene targem olla. Või siis võiksin mina bloggerist natukene rohkem aru saada. Igatahes ei tee ta üldse nii nagu ma tahan, vaid teeb kõik valesti ja koledalt.

Arrgrhh..

Lemonade.

Mõtlesin alustada tänast hommikut värskendava joogi ja söögiga. Seega pressisin suure vaevaga päris mitmest sidrunist mahla välja, segasin selle tuhksuhkruga, valasin vee peale, lisasin mõned õhukesed sidruniviilud ja panin külmikusse seisma. Siis avastasin, et olen masendavalt hiljaks jäänud ning otsustasin söömise asemel hoopiski lapsele süüa anda, siis kallasin endale klaasitäie sidrunijooki kurku ja lippasin kooli. Jäin kõigest 20 minutit hiljaks. Minu puhul tüüpiline.

Igatahes on lemonade mõnus jook, mida natukese kaupa juua.

Lugesin läbi ühe raamatu, mis liiga paljudes kohtades tuletas meelde Murcat. Naljakas.

"Kõigil on kodud, ainult üks armetu ei saanud selle lihtsa asjaga hakkama. Ise noor ja terve, käed otsas, suu peas - mis tal puudu, mis sai teda takistada?"

Aimee Beekman
"Keeluala"

Tegelikult ei mõtle ma sellega mitte midagi halba. Lihtsalt, see lause on nii tähelepanuväärselt Murca hetkese eluseisuga sarnane.

Käisin laupäeval Madliga Auras. Lubadus ikkagi ju. Mihkel, Mii, Kersti ja Kadri olid ka kaasas. Plaani alguses pidi ka Aire tulema, aga kahjuks ta otsustas ümber. Millegipärast juhtub alati nii, et kui ma plaanin ujuma minna, siis lõppkokkuvõttes lähen ma sinna hästi suure lapsekarjaga. Mis iseenesest pole paha, sest tore on teistele rõõmu valmistada. Teisest küljest on see jällegi liiga kurnav, sest lõõgastava sauna jaoks tavaliselt aega ei jää. Õnneks päästis mu enesetunde, Martin, kes pakkus imehead saunatamist imekaunis maakohas, kus sai pärast sauna ka head filmi ja hubast toakest, kus rahus magada. Yei.

Tegelikult on see lausa üllatav, kui palju positiivset energiat saab ühest heast saunatamisest, mis toimub linnamürast eemal, kenas maakohas. Ma mõtlen, et selliseid peaks rohkem ja tihedamini tegema. Kodus nelja seina vahel on poole keerulisem lõõgastuda kui vabas looduses. Hea puhkus on aga väga oluline...

Nobody knows where they might end up...

Ja nii ongi. Kunagi ei saa ette teada, millise ootamatu pöörde elu võtta võib. Ühel hetkel pööratakse kõik lihtsalt peapeale ja tuleb hakkama saada kõigega, mis elu ette söödab.

Viisin täna Madlikese lasteaeda. Liiga hilja nagu mul ikka kombeks on. Õnneks ei teinud ta täna mitte mingisugust stseeni. Pani ilusasti lasteaias olemise riided selga ja läks teiste lastega mängima. Mul on selle üle hea meel. Loodan, et ta suudab nädala lõpuni tublisti vastu pidada. Lubasin talle, et kui ta korralikult lasteaias käib, siis läheme laupäeval ujuma. Talle meeldis see idee.

Kuna ma täna sisse magasin ja Madliga lasteaeda minemine nii kaua aega võttis, ei jõudnud ma kooli. See ei ole hea kui nii juhtub, aga mis siis ikka. Lähen homme. Nad võtavad mind homme ka vastu. Õnneks on mul see tsükkel rohkem aineid ja ma loodan, et mul tekib eneseteostamise tunne ka. Passimisest on villand.

Mii kasvab jõudsasti. Läheme temaga varsti jälle dr. Tiirmaa juurde, sest tal on ühes jalas spastilisus suurem kui teises ning selline asi võib lõpuks tema kõnnakule halvasti mõjuda, võib ka mitte, aga ma arvan, et parem on karta kui kahetseda. Pealegi on need raviujumised ja -võimlemised hästi toredad.

Kuum piim meega.

Eile

Tegelikult ma ei mäletagi enam, mis eile oli. Vähemalt seda mitte, mis hommikupoole toimus. Igatahes oli mul kokkuvõttes hea päev. Arvatavasti oli see sellepärast, et ma käisin saunas ja passisin õhtul meeldivas seltskonnas. Sellega oli umbes nii, et Reeli helistas ja kutsus Ihastesse. Esimene küsimus oli mul muidugi, et kas see on hüvastijätupidu või niisama oleng, sest hüvastijätupeole ei saa minematta jätta, aga passimisele võib ei öelda. (Reeli meil lahkub ju varsti ära Londonisse. Läheb sinna Ivile seltsi, kah tööd tegema.) Sauna minek sisaldas endas poolteisttundi Raigo järel ootamist ja siis Murca altärahüppamist ning lõpuks kahe lapsega bussi peale kiirustamist. Siis sauna, mis oli eriliselt mõnus ja siis kaardimängu, mis oli ka hea, sest ma polnud seda varem mänginud. Mii käis elus esimest korda saunas, võttis isegi leili ja puha. Mina hakkasin muidugi paanitsema, et leil on liiga kuum jne jne, aga lapsel oli kõik hea ja põnev. Muidugi istus ta meil lavapeal otsapidi jahedaveevannis... :)


Täna

Vähemalt hetkel on mul ajusurm. Maiteamiks see tuli ja hea see küll pole, sest pean veel oma kunstitöö lõpuni kirjutama, aga Mii on üleval ja Mihkel magab ja asjad ei klapi üldse omavahel kokku. Käisime täna Salmes. Salme nagu Salme ikka. Agnes tegi süüa. Ta küpsetas kanaliha ja pani sellele mingisugust hallitusjuustu sisse. Enda kahjuks olen ma selline inimene, kellele hallitusjuustud ei maitse. Aga õnneks tegid Kersti ja Kadri, Mihkli ja Pille abiga maitsvaid kooke.


Mingipäev

Ostsime Miile uue käru. Sinist värvi ja pööratavate esiratastega. See tundub meie vana vankri kõrval väga habras, aga samas näevad kõik teised vankrid ja kärud meie vana vankri kõrval õrnad välja, sest see vana on meil ikka tõeline maastur. Ja hästi on ta vastu pidanud ka. Uuel kärul on lükkajale joogitopsi ja võileiva hoidmiseks koht. Lahe. Olen ostuga rahul.

Semud.

Papagoid on nüüd ilged semud. Ajavad juttu ja lendavad koos ringi ja teevad üldse igasuguseid kahtlaseid papagoi asju. Lahe. Andu muidu muretses, et sellel väiksemal ja uuemal papagoil võib suur stress olla ja ei taha kohaneda ja kõike muud sellist, aga õnneks polnud tal õigus. Kui telefon tagasi tuleks, siis ma saaks loomaarstile helistada...

Kunagi ennemuistsel ajal, kui Ivi veel Eestis oli, siis oli mul kindel veendumine, et Ivi peseb liiga vähe nõusid. Nüüd ma alles taipan, kui palju see liiga vähe ikkagi oli.

Eile lamas Mii mingi kümme minutit peaaegu liikumatult põrandal selili ja vaatas kuidas uus papagoi toas ringi lendab. Madlike käib ka iga natukese aja tagant papagoisid piilumas. Ja isegi Mihkel ei suuda oma vaimustust tagasi hoida, tegi eile magavast papagoist pilti ja kutsus mind ka vaatama. Oli jah ületamatult nunnu. Papagoivaimustus.

Papagoi.

Saime täna endale veel ühe papagoi. Teda lähemalt silmitsedes ma taipasin, et oleme oma vana papagoi ikka liialt hooletusse jätnud. Osalt on süüdi ajapuudus, osalt ka laiskus. Nüüd plaanin esmaspäeval loomaarstile helistada ja mingi aja saada talle. Minu vana papagoi nimi on Papagoi. Peaks uuele vist teistsuguse nime välja mõtlema, või siis lihtsalt Papagoi juunior või Uus papagoi....hmm....nojah.
Käisin täna turu peal kartuleid ostmas. Täitsa tore oli. Kuigi ma sattusin sinna natukene enne sulgemist ja üldiselt mulle ei meeldi see kokkupakkimismeeleolu, mis sellisel ajal seal on. Kuidagi häiriv on üritada midagi osta, kui müüja samal ajal oma kola kotti tagasi topib. Aga jah, sain oma kümme kilo kartulit kätte.
Sain teada, mis tunne on, kui keegi torkab töötava miksri vannivette, milles hetkel oled. Ei olnud hea tunne.
Madlike on uuest papagoist vaimustuses. Tahtis talle madariini koorida. Tuleb siis minu juurde ja ütleb, et ma annan papagoile mandaliini, äla sa muletse, ma oskan koolida küll, saan ise hakkama. Täitsa lahe. Ja enne seda ta mõtles ja mõtles ning rääkis sinna juurde, et hmm, ma tahan midagi, hmm, kohe mõtlen välja, hmm, see on midagi head, just!, jah!, see on jäätis. Jäätist ma tahangi.

Spermatosaurus.

Ma ei tea miks, aga mulle meeldib pealkirja lõppu panna punkt. Nii ei tohiks ju tegelikult olla.

Madlike jäi haigeks ja puudub lasteaiast. Juba teist päeva. Temaga pole väga raske kodus olla, sest ta vaatab lihtsalt päev otsa multikaid, aga endal tekib siuke ahistav tunne, kui päev otsa on toas passitud. Egas see arvatavasti Madlikeselegi ei meeldi, aga mis teha. Haige lapsega ikka õue ei kipu. Vahepeal ma muidugi üritan teda animatsioonide vaatamisest natukene võõrutada, kuid see ei õnnestu mul väga, sest ma ei saa mängida samal ajal nii Mii kui ka Madliga ja siis veel pesu pesta või süüa teha. Õnneks on mul Mihkel.
Eile avastasin ma Madli arstimite sahtli juures kaaliumpermanganaadi kristallidega mängimast. Esimese asjana käskisin tal suu lahti teha, õnneks polnud ta seda söönud. Aga nüüd on tal pruunid täpid igal pool, kuhu kaaliumpermanganaat sattus ning mõnes kohas on ka häirivad mustad täpid, mille ümber on õrnpunane ringike. Paha paha. Nüüd ma nuputan mingit head kohta ravimitele, kohta, kuhu lapsed ligi ei pääseks. See on aga keeruline, sest Madlike on väga väga osav talle keelatud asjade kättesaamises ning terve korter on mingeid kahtlaseid asju täis. Mööblit ja värke.
Mii tasakaaluharjutused muutuvad iga päevaga aina keerulisemaks. Mõned päevad tagasi ei osanud ta veel diivani najalt iseseisvalt ära tulla. Nüüd muudkui ajab ennast diivani najale püsti, kummardab naljakalt, läheb käperdamisasendisse ning siis jälle püsti. Päris tihti näen ma teda harjutamas seismist nii, et ühe käega hoiab tasakaalu ja teises käes on mingi mänguasi. Päris lahe. Kui ta sama tublilt edasi harjutab siis pole esimesed sammud kaugel.
Spermatosaurus on veider sõna, mis oli kirjas selles odava välimusega raamatus, mida ma loen. See tähendab naistemaiast meest.

Hakkab pihta.

Nüüd on selline tunne, et algab uus aasta. Esmaspäeva, kohustuste ja kõige muu sellise pärast. Natukene veider on.

Käisin oma vanaemal külas. Palal. Mii, Mihkel ja Aire olid ka. Õppisin lõppude lõpuks malet mängima. Olen sellist plaani juba aastaid haudunud. Muidugi üritasin ma seda kunagi ka arvuti abil teha, aga ei õnnestunud ja üleüldse on päris inimesega päris laua taga mõnusam maletada. Tunnen ennast mängides veel natukene ebalevalt, sest mul pole mängu alguses tavaliselt plaani, aga samas on mul selline tunne, et vastasel on kõik käigud ette planeeritud ja korralikult läbi mõeldud, et minust jagu saada. Aga jah, tore ja puha. Mihkel käis jooksmas. Jooksis paksu metsa sees sportimiseks tehtud raja peal viis kilomeetrit. Egas mina tegelikult asjasesse ei puutunud ja ainuke põhjus, miks ma sellest oma blogis kirjutan on see, et lahe oli vaadata kuidas ta punaste kannide välkudes metsavahele lidus. Pärast käitus ta nagu invaliid, sest lihased olid nii valusad, et ta ei saanud korralikult liigutada. Naljakas oli.

Kas miil on kuus hammast või 1, 6 kilomeetrit?

Emmm....ühendus ajuga katkes.....

Keeluala.

Ärkasin tungiva sooviga raamatut lugeda. Ja seda ma tegingi. Valisin raamaturiiulist ühe kopitanud ohvri, autoriks Aimee Beekman ja pealkirjaks "Keeluala". Pole mitte midagi erilist, aga täiesti sobiv, et rahuldada mu lugemisisu.

Aastavahetus möödus täpselt nii nagu ma soovisin. Rahulikult, meeldivalt ja kodus. Rimi ees toimus selline privaatsem ilutulestiku show, mis täiesti eemaldas igasuguse kahtluse, et äkki oleks pidanud ikka kesklinna minema. Krõpsu ja veini ja šampust ja süüa ja mõnedele ka mõned õlled oli täiesti piisav, et igasuguseid tekkivaid apetiite hajutada ning film ja lauamängud olid nagu rusikas silmaauku.

Mii on viimasel ajal eriliselt jonnine olnud. Arvatavasti on see sellepärast, et tal popsas viies hammas välja, aga võibolla ka mitte.

Ja kui ma peaksin kirjutama ühe labelsi, siis see oleks veidralt konstantne rahulolu.

Paduommik.

Ma olin sellel aastal nii tubli, et mulle tulid jõulud kaks korda ning teisel korral austas mind oma külaskäiguga isegi jõuluvana.

Jõuludeks said paljud inimesed uue lauamängu. Sealhulgas ka mina ja Mihkel ning viimasel ajal on nende uute mängude mängimine väga popp. Liigagi vist, sest Mihkel mainis ükspäev, et tema elu polegi muud kui üks suur lauamäng.

Nüüd on hommik, sest mulle helistati Tartu Optikast ja öeldi, et võid oma prillidele järele tulla. Ja ma läksingi. Unise ja kangena, sest sain eile alles kella viie ajal magama. Ja kui ma linnast tagasi tulin, otsustas Mii ülesse ärgata. Ma tõesti imestan selle üle, et kustkohast need lapsed selle energia võtavad. Viie ajal magama ja juba ühe ajal ärgatakse. No tõesti.