Keeluala.

Ärkasin tungiva sooviga raamatut lugeda. Ja seda ma tegingi. Valisin raamaturiiulist ühe kopitanud ohvri, autoriks Aimee Beekman ja pealkirjaks "Keeluala". Pole mitte midagi erilist, aga täiesti sobiv, et rahuldada mu lugemisisu.

Aastavahetus möödus täpselt nii nagu ma soovisin. Rahulikult, meeldivalt ja kodus. Rimi ees toimus selline privaatsem ilutulestiku show, mis täiesti eemaldas igasuguse kahtluse, et äkki oleks pidanud ikka kesklinna minema. Krõpsu ja veini ja šampust ja süüa ja mõnedele ka mõned õlled oli täiesti piisav, et igasuguseid tekkivaid apetiite hajutada ning film ja lauamängud olid nagu rusikas silmaauku.

Mii on viimasel ajal eriliselt jonnine olnud. Arvatavasti on see sellepärast, et tal popsas viies hammas välja, aga võibolla ka mitte.

Ja kui ma peaksin kirjutama ühe labelsi, siis see oleks veidralt konstantne rahulolu.