Ja nii ongi. Kunagi ei saa ette teada, millise ootamatu pöörde elu võtta võib. Ühel hetkel pööratakse kõik lihtsalt peapeale ja tuleb hakkama saada kõigega, mis elu ette söödab.
Viisin täna Madlikese lasteaeda. Liiga hilja nagu mul ikka kombeks on. Õnneks ei teinud ta täna mitte mingisugust stseeni. Pani ilusasti lasteaias olemise riided selga ja läks teiste lastega mängima. Mul on selle üle hea meel. Loodan, et ta suudab nädala lõpuni tublisti vastu pidada. Lubasin talle, et kui ta korralikult lasteaias käib, siis läheme laupäeval ujuma. Talle meeldis see idee.
Kuna ma täna sisse magasin ja Madliga lasteaeda minemine nii kaua aega võttis, ei jõudnud ma kooli. See ei ole hea kui nii juhtub, aga mis siis ikka. Lähen homme. Nad võtavad mind homme ka vastu. Õnneks on mul see tsükkel rohkem aineid ja ma loodan, et mul tekib eneseteostamise tunne ka. Passimisest on villand.
Mii kasvab jõudsasti. Läheme temaga varsti jälle dr. Tiirmaa juurde, sest tal on ühes jalas spastilisus suurem kui teises ning selline asi võib lõpuks tema kõnnakule halvasti mõjuda, võib ka mitte, aga ma arvan, et parem on karta kui kahetseda. Pealegi on need raviujumised ja -võimlemised hästi toredad.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar