Mitte haige olemine õnnestub mul väga hästi. Olen oma haiguse nii alla surunud, et ainuke asi, mida ta teha suudab, on see, et mul on hommikul hääl ära. Ärgates on mu hääl kahjuks nii kohutav, et Madli ütles mulle ükspäev: "Tädi Aivi, ära tee nii jubedat häält.". Aga arvatavasti saan ma sellest murest ka kohe kohe lahti ja siis hakkavad mu ilus hääl ning hea tervis jälle kahesajaga ruulima. Yeesh.

Hmmm.

Õhus on tunda lõhna. See on selline spetsiifiline lõhn, mis tuleb alati. Igal aastal. See on kevade lõhn. Eriti hästi on seda tunda öösiti, siis kui enamus autosid puhkavad, inimesed on oma kodudes ning õhus on tunda vaikust. Siis tulevad lõhnad esile...annavad endast märku, et näe, vaata, meie oleme siin. Igatahes, hmmm, tuleb sisse hingata ja tunda kevade lõhna, sest see on mõnus ja lootustandev.

Mii on kasvanud nii üüratu pikaks. Ta ulatub peaaegu igale poole. Enamuste tasapindade peale ta veel ei näe, aga käe ulatab sinna peale küll panna. Tema viimase aja lemmiktegevuseks ongi näiteks laua pealt kõik asjad maha tõmmata, siis saagi juurde maha istuda ja kõik asjad korralikult läbilutsutada. Sellega tuleb mulle meelde aeg, kui ma koos Ivi ja Madliga Kuu tänavas elasin. Oli õhtu ja ma tegin teed. Siis lükkasin teetassid laua äärest eemale, et Madlike neid kätte ei saaks. Passisime ja mölutasime niisama, ootasime, et teed tõmbaks jne. Ühel hetkel ma vaatan, et mis Madlike teeb ning suutsin näha ainult seda, et ta oli endale just ühe tassitäie teed kaela tõmmanud. Siis oli paanika. Ivi hakkas Madlilt märgi riideid seljast võtma ning mina helistasin kiirabisse. Üritasin võimalikult selge häälega rääkida, kuigi olin nutma puhkemas, sest nii kurb oli. Kiirabi jõudis kiiresti kohale ning Ivi ja Madlike läksid haiglasse. Õnneks polnud midagi hullu, sest nagu ikka, unustasin ma teed liiga kauaks tõmbama ning nad suutsid selle ajaga suhteliselt maha jahtuda. Madlikese õrn nahk sai ainult natukene kahjustada ja mitte mingeid arme ei jäänud. Nüüd ma muidugi kardan, et Miiga juhtub samamoodi. Aga loodetavasti ei juhtu. Igatahes teen ma endast kõik võimaliku, et ei juhtuks.

Minu angiin pole ikka veel üle läinud. Või, ta läks üle ja siis tuli tagasi. Või hoopis, ta läks ära, aga saatis oma sõbra mulle külla. Igatahes on see nõme ning mina ei kavatse enam haige olla. Haigused on minu jaoks liiga kurnavad ning eluplaane sassiajavad. Nõme ja paha ja vastik. Aga muidu on kõik hea, sest sain endale kaks uut ülimõnusat pluusi, valged pikad sukkpüksid ning Mii suudab ilma toeta üle kümne sekundi püsti seista. Vot.

Angiin.

Mu perearst väidab mulle järjepidevalt, et mu mandlid on mädanenud ja need tuleks ära lõigata. Ma ei taha teda üldse uskuda. Need on ju minu mandlid, head ja toredad. Noh, vahepeal on nad tõesti haiged ning pühapäeval ja esmaspäeval ma tundsin, et hakkan surema. Kah kõik tänu mandlitele. Mitte just tänu...aga jah. Tegelikult ma panin ennast juba eriarsti juurde kirja, arvatavasti ta lihtsalt vaatab mulle kurku ja ütleb, et kole ja mäda ja tuleb lõigata....ja ma juba kardan mandlioperatsiooni. Nüüd on see hetk, kus hunnik pappi võiks taevast alla sadada, siis ma saaksin musta mere äärde sõita ja mu mandlitega saaks kõik kõige paremasse korda. Disney Tuhkatriinu väidab pidevalt, et kui sa oma unistustesse usud, siis nad lähevad täide. Naljakas.


Eile oli siuke asi, et Mihkel pidi tulema aga ei tulnud. Ja minul oli siis nii kiire, et ma ei saanud oma kohvi ära juua. Ja pärast koju tulles, ma märkan, et kohv on kadunud. Ja siis tuli välja, et Mihkel oli nii natukene hiljaks jäänud, et ta sai minu kohvi ära juua, soojana ja puha.

Jõulud.

Ivi kaunistas jõulude puhul oma toa ära. Tegi selle tagasihoidlikult ilusaks. Mulle meeldis ja teistele ka. Eile ma korjasin lõpuks need karrad ja asjad kokku ning panin karpi. Tavaliselt kui ma kusagil jõuluehteid tagasi karpi panna olen aidanud, siis on see karp hästi hästi suur või on neid karpe lihtsalt palju. Õekese kaunistused mahtusid imepisikesse sinisesse karbikesse. Suuruseks oli peale kirjutatud 3 liitrit.

Vann.

Ma arvan, et igal naisel peaks olema võimalus käia vannis. See on lõõgastav, rahustav, mõnus ja praktiline. Olen suhteliselt veendunud, et kodustest puhkamisvõimalustest ongi see kõige parem, eriti kui terve pere kodus on ning kõik toad kisa ja märulit täis. Vannis olles saab raamatut lugeda, muusikat kuulata, niisama mõtteid mõtelda.... Ja siis on vannis käimisega veel selline asi, et kui oled ühe korra juba vannivahtu kasutanud, siis tagasiteed pole. Vahuta vannis käia on ... nagu paljas oleks või midagi.

Ivi.

Ivi on 23 aastane arstitudengist neiu. Tal on pikad pruunid juuksed ja arvatavasti hallid silmad. Aga, keda see huvitab. Poole põnevam on see, et ta on hetkel Londonis, et tal läheb seal hästi ning, et ta on liiga laisk, et ise oma blogi kirjutada. Aga õnneks suutis ta hakkama saada sellega, et ta kirjutas mulle ning mina ei ole kade seda informatsiooni edastama. Kadekopsud ei meeldi kellelegi.

"N88d r22gin veel toost. Ma k2isin eelmine laup2ev tegemas testi, et p22seda haiglasse intervjuule, et saada tood. Ja see oli nii naeruv22rne test. Nagu ma 8tlesin pidin kuus nime panema t2hestikulisse j2rjekorda ja siis pidin aru saama tekstist umbes, et Selleks, et tellida pastapliiatseid pead t2itma sinise ankeedi ja helistama Mikile aga kui tahad tellida paberit, siis pead helistama Aivile. Ja siis on k8simus, et kui tahad tellida pastapliiatseid, siis kas helistad Aivile,Mikile, Miile v6i Madlile? Ja siis oli selline raske k8simus nagu ?-7=3. Mis on k8sim2rgi asemel? Ja siis pidin panema, et kui kell on 6 6htul, siis 24 tunni kell n2itab? Ja siis veel umbes, et Mees on s8ndinud 10. 05. 1963, kui vana ta on 01.04.1999? Oi kui raske! Ma kindlasti kukun l2bi, vajan kalkulaatorit! Ma ei m6ista, osad kasutasid kalkulaatorit! Igatahes on mul toointervjuu 12.02.2008! Juhuu! Ma loodan, et saan selle too. See on kirurgiaosakonnas! Ma nii ootan seda!"

Miil on nüüdseks juba kaheksa hammast. Me käisime temaga täna dr. Tiirmaa juures. Jälle. Arst ütles, et me ei tohiks lasta Miil nii palju püsti seista, sest ta on selleks tegevuseks veel liiga noor. Täiuslikus maailmas peaks ta seda tegema hakkama alles umbes kahe kuu pärast. Nojah. Kahjuks me ei saa Miid takistada püsti tõusmast ja egas me seda väga teha ei taha ka. Kui laps suudab ennast püsti ajada, siis küllap on see tema puhul natukene normaalne. Aga pisut olen ma Mii pärast mures küll, muidu poleks ma arsti juurde ju läinudki. Seega üritame me dr. Tiirmaa soovitusel meelitada Miid rohkem käperdama kui püsti seisma. Selle jaoks on olemas selline vahva tegevus nagu üle emme või issi jalgade ronimine. Käpuli üle takistuse ronimine pidi eriti hea olema, sest siis tõstab laps põlve ning põlve tõstmine on jala õige asendi leidmiseks oluline. Ja siis me panime ennast veelkord ujumisjärjekorda, mis on ka vajalik, sest Miil on probleeme lihaste spastilisusega. Endiselt on Mii nunnu ja armas ja tore. Nagu ikka oma laps on.