Õhus on tunda lõhna. See on selline spetsiifiline lõhn, mis tuleb alati. Igal aastal. See on kevade lõhn. Eriti hästi on seda tunda öösiti, siis kui enamus autosid puhkavad, inimesed on oma kodudes ning õhus on tunda vaikust. Siis tulevad lõhnad esile...annavad endast märku, et näe, vaata, meie oleme siin. Igatahes, hmmm, tuleb sisse hingata ja tunda kevade lõhna, sest see on mõnus ja lootustandev.
Mii on kasvanud nii üüratu pikaks. Ta ulatub peaaegu igale poole. Enamuste tasapindade peale ta veel ei näe, aga käe ulatab sinna peale küll panna. Tema viimase aja lemmiktegevuseks ongi näiteks laua pealt kõik asjad maha tõmmata, siis saagi juurde maha istuda ja kõik asjad korralikult läbilutsutada. Sellega tuleb mulle meelde aeg, kui ma koos Ivi ja Madliga Kuu tänavas elasin. Oli õhtu ja ma tegin teed. Siis lükkasin teetassid laua äärest eemale, et Madlike neid kätte ei saaks. Passisime ja mölutasime niisama, ootasime, et teed tõmbaks jne. Ühel hetkel ma vaatan, et mis Madlike teeb ning suutsin näha ainult seda, et ta oli endale just ühe tassitäie teed kaela tõmmanud. Siis oli paanika. Ivi hakkas Madlilt märgi riideid seljast võtma ning mina helistasin kiirabisse. Üritasin võimalikult selge häälega rääkida, kuigi olin nutma puhkemas, sest nii kurb oli. Kiirabi jõudis kiiresti kohale ning Ivi ja Madlike läksid haiglasse. Õnneks polnud midagi hullu, sest nagu ikka, unustasin ma teed liiga kauaks tõmbama ning nad suutsid selle ajaga suhteliselt maha jahtuda. Madlikese õrn nahk sai ainult natukene kahjustada ja mitte mingeid arme ei jäänud. Nüüd ma muidugi kardan, et Miiga juhtub samamoodi. Aga loodetavasti ei juhtu. Igatahes teen ma endast kõik võimaliku, et ei juhtuks.
Minu angiin pole ikka veel üle läinud. Või, ta läks üle ja siis tuli tagasi. Või hoopis, ta läks ära, aga saatis oma sõbra mulle külla. Igatahes on see nõme ning mina ei kavatse enam haige olla. Haigused on minu jaoks liiga kurnavad ning eluplaane sassiajavad. Nõme ja paha ja vastik. Aga muidu on kõik hea, sest sain endale kaks uut ülimõnusat pluusi, valged pikad sukkpüksid ning Mii suudab ilma toeta üle kümne sekundi püsti seista. Vot.
Mii on kasvanud nii üüratu pikaks. Ta ulatub peaaegu igale poole. Enamuste tasapindade peale ta veel ei näe, aga käe ulatab sinna peale küll panna. Tema viimase aja lemmiktegevuseks ongi näiteks laua pealt kõik asjad maha tõmmata, siis saagi juurde maha istuda ja kõik asjad korralikult läbilutsutada. Sellega tuleb mulle meelde aeg, kui ma koos Ivi ja Madliga Kuu tänavas elasin. Oli õhtu ja ma tegin teed. Siis lükkasin teetassid laua äärest eemale, et Madlike neid kätte ei saaks. Passisime ja mölutasime niisama, ootasime, et teed tõmbaks jne. Ühel hetkel ma vaatan, et mis Madlike teeb ning suutsin näha ainult seda, et ta oli endale just ühe tassitäie teed kaela tõmmanud. Siis oli paanika. Ivi hakkas Madlilt märgi riideid seljast võtma ning mina helistasin kiirabisse. Üritasin võimalikult selge häälega rääkida, kuigi olin nutma puhkemas, sest nii kurb oli. Kiirabi jõudis kiiresti kohale ning Ivi ja Madlike läksid haiglasse. Õnneks polnud midagi hullu, sest nagu ikka, unustasin ma teed liiga kauaks tõmbama ning nad suutsid selle ajaga suhteliselt maha jahtuda. Madlikese õrn nahk sai ainult natukene kahjustada ja mitte mingeid arme ei jäänud. Nüüd ma muidugi kardan, et Miiga juhtub samamoodi. Aga loodetavasti ei juhtu. Igatahes teen ma endast kõik võimaliku, et ei juhtuks.
Minu angiin pole ikka veel üle läinud. Või, ta läks üle ja siis tuli tagasi. Või hoopis, ta läks ära, aga saatis oma sõbra mulle külla. Igatahes on see nõme ning mina ei kavatse enam haige olla. Haigused on minu jaoks liiga kurnavad ning eluplaane sassiajavad. Nõme ja paha ja vastik. Aga muidu on kõik hea, sest sain endale kaks uut ülimõnusat pluusi, valged pikad sukkpüksid ning Mii suudab ilma toeta üle kümne sekundi püsti seista. Vot.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar