Vot siis.

You Should Be a Social Worker

You are deeply caring and empathetic. You are able to take on other people's problems as if they were your own. Sensitive and intuitive, you understand human emotions well. Helping others gives you the most joy in life. You feel like it's your purpose in life. You do best when you: - Have a lot of responsibility - Greatly impact someone's life with your work You would also be a good philanthropist or stay at home parent.

What Should You Be When You Grow Up?

Omk.

Üle pika aja kell seitse hommikul üles ärgata on värskendav. Ka Madlike on juba üleval. Ta nimelt pakib asju, et homme koos tädi Airega Mikitamäele sõita. Natukene aega tagasi vaatas ta hoolikalt oma imeilusat kleiti ja pidas monoloogi.

"Hm, mu kleit on mustaks saanud. Me peame selle tädi Aire juures pesumasinasse panema. Tädi Airel on kena pesumasin. See peseb kõik plekid puhtaks."

Päris pikk jutt ühe kolmeaastase kohta, ma arvan. Ja sõna kena kõlab liiga kentsakalt, kui seda kasutab mingi pisikene inimene.

Käisin ükspäev arsti juures. Sellise kena inimese vastuvõtul, kes vaatab korraks sulle kurku ja ütleb, et kiiret pole, võtame mandlid detsembris maha. Jahm. Nüüd ma elan kogu oma suve ja asjad mõeldes sellele, kuidas ma operatsioonile minema pean. Ja sünnipäeva tähistada ei saa. Ning valus on. Ja nõme. Ja paha. Tegelikult pole see asi nii hull, saan küll korralikult rahus elada, aga seda väikest oppi ma ikkagi kardan. Mul pole elus eriti arstidega kokkupuuteid olnud. Ja haiglas olen ka olnud ainult siis kui sündisin ja sünnitasin. Aga mind lohutab mõte, et kohttuimestus pidi olema lahe tunne. Doktor: "See on nagu pilves olemine.". Jippikayei.

Aia aia aia.

Eile õhtul oli taas kord tööjaotus. Mina panin Madlit magama ja Mihkel tegeles sellel ajal Miiga. Nad käisid vannis, sest Mii lausa jumaldab vett ning vannitamist. Natukene enne seda kui Madli magama jäi tulid nad vannist ära ja ka mina liitusin nende seltskonnaga. Nii kui Mii mind nägi hakkas ta minu juurde käperdama ja ise muudkui "Aiiaaia, aia...". Ma siis võtsin lapse sülle ja küsisin, et kas on valus? Ja siis tuli Mihklil meelde, et vannis oli Mii endale haiget teinud ja nüüd muhk otsa ees. Ja oligi kusjuures. Aga point selles, et Miike hakkas mulle muret kurtma, et ta sai haiget. Ja see on nagu ekstra nunnu ju. Uus oskus. Kurda muret emmele, küll emme lohutab. Lahe-lahe.

Tõrge.

Mingi blogimise vastane olek on. Juba pikemat aega. Nagu tahaks, aga ikka ei taha kah. Mõtteid leidub, aga blogida ei viitsi, pole aega ega tahtmist ja nii edasi. Arrghh njahh bladrahh. Ja seltskondlike üritustega on sama lugu. Tahaks, oleks vaja ja kõike muud sellist, aga mingist pealehakkamisest jääb puudu ning lõpuks..teadagi.

Mii kasvab jõudsasti. Tal on juba kaheksa ilusat ja säravvalget hammast ning üheksas on tulekul. Ta oskab enam-vähem kõndida. Ta teeb samme, säilitab tasakaalu ning siis teeb veel samme. Maksimum arv samme on hetkel kaheksa. [Jahm, siuke ma olengi. Loen oma lapse samme, et saaksin nendest blogida.] Eki pakub mulle sõna samm sünonüümiks jalaast, muideks. Mingite standartite järgi peaks aastane laps oskama ütelda kümme sõna. Mii oskab hetkel umbes kolme ja kahe kuu pärast saab ta üheseks. Hmm.....ma arvan, et ta ei õpi selle ajaga seitset sõna, aga mine sa seda tea. Egas see nii tähtis polegi, sest Madlike ei osanud ka, aga õppis ikkagi hästi kiiresti rääkima ning hästi rääkima sealjuures. Mii on 75 sentimeetrit pikk ja kaalub kümme koma midagi kilogrammi. Ta on armas ja lahe ning talle meeldib muusika taktis oma (beebi)keha veidralt jõnksutada.

Ma olen üksi kodus. Minu jaoks tähendab üksi kodus olemine muidugi koos Miiga üksi kodus olemist. Aga see selleks. Igatahes on kõhe ja seda mitmel põhjusel. Korter on kahe inimese jaoks liiga suur, pime on, öö on, igasugused kahtlased hääled kostuvad ja ma kardan kolle. Hea meelega keeraks ukse lukku, aga see ei aita, sest kollid tulevad köögist ja vannitoast ja vetsust ja üldse igalt poolt, kus on pime ja kus ma oma kujutlusvõimet kasutan. Kusjuures ma tavaliselt isegi ei karda pimedust ja ma olen kolle näinud ainult kaks korda oma elus. Tegelikult kui mõtlema hakata, siis pole koletisi vist olemas. Aga ikkagi.

Luuletus.

Madlikese luuletus vanaemale sünnipäeva puhul.

Kes aias? Tuleb mesilane.
See on väike Mii.
Ja jõuluvanad tulevad
ja siis nad toovad liiga palju kingitusi.
Nigeli-nageli, tigeli -tageli
tegime tainast ja panime pannile.
Krõbedaid kooke sai koguni palju.
Panime soola.
Töö käib veel edasi.
Palju õnne sünnipäevaks!