Rattaralli.

Madli osales rattarallil. Ta sõitis kaasa Tillusõidul, mis tegelikult oli üks paras idiootsus. Minu visioon asjast oli selline, et ma lähen oma lapsega kohale ja panen ta stardijoonele õigel hetkel maha, ütlen, et kui pauk käib, siis sõida ja ongi lahe. Umbes, et lapsed lastakse kümne kaupa väikeste vahedega lahti ja siis kõik pisikesed inimesehakatised rallivad ja vanemad raja äärest ergutavad. Eksole. Kõlab loogiliselt?

Aga tegelikkuses on mingi jube ühisstart, igal lapsel on üks kuni kaks toetajat raja peal kaasas. Osad lapsed ei oskagi muud teha kui ratta peal istuda, neid lükkavad innukad vanemad stardist finišisse ja mingi ilge trügimine ja nõmedus ja minimaalselt eriti aeglast rattasõitu. Jube.

Aga tegelikult pole jube, sest kõikidele osavõtjatele anti medal, jäätis, diplom ja limonaad. See oli tore. Ja Madlike luges oma medali pealt välja midagi sellist, et ta on tubli ning tuli võitjaks. Murcale rääkis ta, et ta sõitis hästi kiiresti ja inimesed lehvitasid ning plaksutasid talle. Ja nüüd tahab Madli veel ja veel rattarallile, sest see on nii hea ja ta tahab. Sest rattaralli on tore...yippikayei.

Järgmisel aastal kavatsen mina ka osaleda. Koos Mihkli ja Miiga. Ja Murcaga kah. Vot.

Ulme.

Mingi veider tunne. Ma ärkasin täna üles ja mul polnudki enam und. Ei oskagi nüüd nagu midagi ette võtta. Tavaliselt tuleb pärast ärkamist unisena ringi tatsuda ja kohvi juua ning siis päevaga pihta hakata. Nüüd on siuke tunne, et ma olen selle päeva stardipaugu maha maganud, et kõik juba käib, kuid mina olen täiesti ärkvel, aga pole asjale veel pihta saanud ja selle asemel, et kaasa joosta, hoopiski vahin lolli näoga stradijoont.

Madli läks Puhja, sest ta nii väga tahtis ning sinna lähevad tema sugulased kah. Sellised temavanused mängukaaslased. Nüüd saame Mihkliga ühelapselist perekonda mõnda aega mängida. Vaatab, mis tunne see veel on.

Mingil hetkel oli Madlikesel metsik rulluisuvaimustus, sest kõigil olid rulluisud ja nad muudkui sõitsid nendega ringi. Nüüd on Madlikesel kah rulluisud, Murca kaltsukast ostis.

Palgaga on selline asi, et ta vahepeal ei tule ega tule ning siis äkki tuleb mitme kuu palk korraga. See on hea, sest siis on palju raha korraga käes. Mina kavatsen endale jalgratta osta. Kahjuks ei tea ma rattaid tootvatest firmadest midagi ning ei suuda otsustada, kustkohast ja millist jalgratast osta....

Eeeh...peaks hoopiski midagi asjalikumat tegema, kui mingit mõttetut teksti kirjutama....

Haiglakogemus number kolm.

Sain oma elu kolmanda haiglakogemuse. Esimene oli siis kui sündisin, teine siis kui sünnitasin ja nüüd siis kolmas -mandlioperatsioon. Ei oskagi öelda, milline neist kõige ebameeldivam oli, sest esimest ei mäleta, teist kah väga ei mäleta ja kolmandat unustatud asjadega võrrelda on suht võimatu.

Esmaspäeva hommikul tundsin ma ennast minimaalselt halvasti, ainult tunne oli veider, üks mandel oli nagu natukene imelik. Õhtu poole hakkasin ennast järjest halvemini tundma ja helistasin arstile, et nõu küsida. Sain teisipäevaks aja. Öösel läks asi hulluks. Siuke tunne oli, et hakkan surema või midagi. Magada ei saanud, neelata ei saanud, üleüldine kehv enesetunne. Tunnid arstiajani tiksusid aeglaselt. Lõpuks tuli enam-vähem õige aeg kätte. Olin mugav ja lasin ennast autoga sõidutada. Siis tuli passimine, passimine ja passimine. Ja siis arst, kes vaatas mulle kurku ja ohkas ja tegi seda, oi oi näoilmet. Siis sain erakorralise aja kurguarsti juurde. Seal pidin kah passima. Mingi tund aega või üle selle. Seal otsustati, et mandlid tuleb kohe välja lõigata. Ja seda nad tegidki. Üldnarkoosi all olin. See oli suht lahe. Aga muidu on haiglas rõve olla. Inimesed, kes on verised ja oigavad ja oksendavad ja sülitavad verd. Endal polnudki nii halb olla kuni ma neid lapsi nägin. Väiksed kolme kuni seitsmeaastased lapsed, kes võtavad oma kaisuloomi opisaali kaasa. Ja, kes pärast pikutavad hädiselt oma voodides. Jube jube. Jahm, igatahes on nüüd parem olla. Paar nädalat peaks see taastumisaeg olema ning siis ma loodan olla terve ja hakata kevadet nautima.

Kui ma haiglast välja sain, passisin Salmes. Vaatasin, kuidas lapsed Raigoga mädamuna mängisid ja igal võimalusel sohki tegid ning siis kui kaotama hakkasid, oma viha kellegi mittekaotaja vastu suunasid ja teda kiusama hakkasid. See oli natukene koomiline ja natukene nukker.

Ja kas jäätisedieet on figuurile halb või jah?