Rattaralli.

Madli osales rattarallil. Ta sõitis kaasa Tillusõidul, mis tegelikult oli üks paras idiootsus. Minu visioon asjast oli selline, et ma lähen oma lapsega kohale ja panen ta stardijoonele õigel hetkel maha, ütlen, et kui pauk käib, siis sõida ja ongi lahe. Umbes, et lapsed lastakse kümne kaupa väikeste vahedega lahti ja siis kõik pisikesed inimesehakatised rallivad ja vanemad raja äärest ergutavad. Eksole. Kõlab loogiliselt?

Aga tegelikkuses on mingi jube ühisstart, igal lapsel on üks kuni kaks toetajat raja peal kaasas. Osad lapsed ei oskagi muud teha kui ratta peal istuda, neid lükkavad innukad vanemad stardist finišisse ja mingi ilge trügimine ja nõmedus ja minimaalselt eriti aeglast rattasõitu. Jube.

Aga tegelikult pole jube, sest kõikidele osavõtjatele anti medal, jäätis, diplom ja limonaad. See oli tore. Ja Madlike luges oma medali pealt välja midagi sellist, et ta on tubli ning tuli võitjaks. Murcale rääkis ta, et ta sõitis hästi kiiresti ja inimesed lehvitasid ning plaksutasid talle. Ja nüüd tahab Madli veel ja veel rattarallile, sest see on nii hea ja ta tahab. Sest rattaralli on tore...yippikayei.

Järgmisel aastal kavatsen mina ka osaleda. Koos Mihkli ja Miiga. Ja Murcaga kah. Vot.