reede, juuni 20, 2008

Miks ometi??




You Are Buffy the Vampire Slayer



"We saved the world. I say we have to party."

Üheaastane Mii.

Minu väikesest armsast beebist on ühtäkki saanud üks väike üliarmas laps, kes oskab kõndida ja muid üheaastasele omaseid trikke teha. Hambaid on tal ikka veel kaheksa, sest üheksas eksis tee peal ära. Ja noh, kümnes on viisakas ja ootab oma järjekorda.
Varsti läheme Miiga arsti juurde, siis saame teada palju ta kaalub ning pikaks kasvanud. Igatahes peaks seda kaalu ikka omajagu olema, sest isegi Mihkel mainis ükspäev, et Mii on raskeks muutunud.
Mii on kõndimises saavutanud juba päris hea taseme. Ta suudab üle madalate lävepakkude minna ning seda püstises asendis. Algusaegadel läks ta üle iga väiksema takistuse käpuli, siis toe abil ning nüüd enamuse ajast ikkagi vertikaalses asendis. Vahel juhtub, et kõndimine ei kuku päris õigesti välja, aga selle me anname talle andeks.
Veel oskab Mii kükitada, väikseid vahemaid joostes läbida, ennast nt. trepi astme peale istuma sättida, vildikalt korki maha võtta ja tagasi panna, pai teha, torniga (Piling Tower) mängida, palli visata, klaasist juua, lusikaga toitu suhu panna, turnida, nukuvankrit eriti tuusalt juhtida, kiikkaruga kiikuda, oma söögitooli ronida(kui see on püstises asendis) jnejne.
Minu kohta ütleb ta "aivi", Mihklit hüüab ta "emme", tädi Aire on "aie" ning vahepeal tulevad sõnad kaka, õue, uua(juua), aaga(kiiga-kaaga), jaa ning p tähe varjundiga ai(pai). Paaril korral olen kuulnud teda ütlemas ka aita'(aitäh).
Miile meeldivad banaanid, lastega mängida, kassid, koerad, emme, issi, rätsepistes istuvale inimesele sülle potsatada, turnida, eputada, piiluda jnejne.
Endiselt on väike Mii kõige kõigem... .