Majanduskriis teekapis.

Eile oli väga huvitav päev, ma käisin Mihkliga koos pangas, kus meid teenindas ülimalt meeldiv teller, siis me käisime raamatukogus, enne seda kõike ei käinud mina muidugi koolis ja siis me käisime Rimis torti ostmas.

Ja majanduskriis on jõudnud meie teekappi. Eile oli valida ainult nelja tee vahel. Kas keegi üldse kujutab ette mingisugustki võimalust, et sa oled teekapi ees ja tahad endale teed valida ning siis sa pead ainult nelja teesordi vahel valima.? Minu jaoks see polegi vastavalt enda tujule tee valimine, vaid nagu keegi oleks oma otsuse mulle rämedalt peale surunud. Õnneks oli Ivi eile tubli ja ostis kahte sorti teed juurde. Nüüd ei pea enam teekappi kartma.

Elu nagu filmis. Sellesmõttes, et kui me pangas olime siis kappas tuuleiilid näkku puhumas üks mustas mantlis mees meie kõrval oleva telleri juurde ja võttis kotist mingi kolm(neli) hiigelsuurt rahapatakat välja ning lasi need enda arve peale panna. Noh, raha oli ilus vaadata, aga see plärin, mida rahalugemismasin teeb, on mul ikka veel kõrvus. Ja kui see mees lahkus, hakkas keegi sendilugemismasinat kasutama, mis on samuti omamoodi õudne.

Mii on juba täitsa suur tüdruk. Aga ta on veel sellises parajas suuruses, et teda on väga hea püsti seistes kalllistada ning ma veel jõuan teda ühe käe peal kanda, kuid mitte enam kauaks. Mii pole eriti jutukas, kuid talle meeldib laulda ja tantsida. Ta oskab öelda päris mitu tähendusega sõna, vahepeal isegi kaks tükki järjest, kuid seda on ta kokku umbes kolm korda ainult teinud. Sõnavara on Miil järgmine: auto, emme, iki(issi), anna, uua(juua), õua( õue), kass, koe[i](koer), tita, kuks(kukkus), tuttu. Ja siis on muidugi veel päris palju sõnu, mida ta on ainult paar korda kasutanud: siin, eele(Leele), i-i(Ivi)... . Talle meeldib voodi peal hüpata. Võiks isegi öelda, et see pole enam tavaline hüppamine, vaid ta on saavutanud mingisuguse taseme. Varsti peame ta niimoodi veel kuhugi trenni panema või midagi hullemat.