Mikitamäe.

Olen üle pika aja Mikitamäel. Siin on Aire koos oma Ahviga ning Mii ka. Meid on ühe kolmetoalise korteri jaoks natukene palju, aga noh, hetkel mahume ilusasti ära. Sest oleme suht ühtlaselt jaotunud korteri eri nurkadesse.

Siin oli kunagi minu kodu. Nüüd ma tulen vaid emale külla. Ei ole kodu tunnet, on endise kodu tunne. Selline teretulnud tunne, kuid samas tekib vajadus küsida: kas seda tohib teha, sinna piiluda, seda käppida ning kus see või teine asi asub. Ja ma leian muudkui mingeid asju, mis vanasti kuulusid mulle ning paljude nende asjade suhtes oli tol ammusel ajal siuke tugev omandiõigustunne, mida oleks tegelikult täpsem öelda sõnadega näe-see-on-minu-oma-vaata-ja-ole-kade-ning-hoia-oma-näpud-eemal-ning-kui-sa-oled-mulle-hea-sõber-siis-ma-lasen-sul-sellega-mängida. Nende asjadega mängib nüüd Mii.

Ivi läks Londonisse, jõulu vastu võtma. Poodlema ka. Ja uut aastat võtab ta Rootsis vastu. Või oli see Norras. Hm. Igatahes...ta on reisul. Ning mul on tema pärast hea meel ja ma tahan ka. Mitte olla Ivi asemel või temaga kaasas. Vaid ma tahan reisida, näha ja teha.

Peaks mingi postituse Mii kohta tegema, sest ma sattusin lugema mingeid vanu sissekandeid ning pooled vahvad asjad olid meelest ära läinud. Ja need, mida ma kirja pole pannud...noh...need on unustuse hõlma vajunud(nuuks)...[kui nüüd natuke melodramaatiline olla].

See on siis nüüd selline postitus, mis tuletab meelde, millest kirjutada, aga ise ei ütle mitte midagi olulist, aga ma ei kavatse kirjutamata ka jätta.

Siuke jobu olengi. Võtan Internetis ruumi.