Meeldiv.

Lähen ära. Tsau.

2010-02-06T13:57:00.002+02:00

-Ma lähen homme ära. Emme, ma lähen homme ära.
--Aa...kuhu sa lähed.
-Maitea... Iii juurde.
--Ivi juurde?
-Jah.
--Mis sa teed seal?
-Mängin. Mängin Ma'liga.

Nii teatab mulle iga hommik Mii. Sest tema kavatseb ära minna, homme. Sest tal on vaja Madliga mängida. Ja siis kui on aeg uksest välja minna, sest Madli ootab meid külla, siis tema ei taha. Kategooriline keeldumine. Tal on vaja "siin" olla. Tema ei taha minna.

Mii kasutab oma kõnes mõningaid ingliskeelseid väljendeid. Minu lemmik on "pliis". See on ülim palumine, mille juurde käivad kutsikasilmad ja anuv olek. Seda ta kasutab siis, kui tavaline "palun" ei tööta. Ja see ei meeldi mulle mitte sellepärast, et laps palub, vaid sest see on teatraalne. Mii oskab nii hästi oma kehaga tundeid väljendada. Lapsed vist üldse oskavad. "Comin' " tähendab tulemist, umbes, et.... oota, kohe tulen. Siis on veel "surri", mis on palun vabandust. "Go", millega aetakse kassi laua pealt ära ja nii edasi.

Ivi kudus mulle suure õlasalli. See on kirkavärviline. Väga minulik. Ja pehme. Mõnus. Soe. Pooleteisemeetrine. Kentsakas. Üldse kõike, mida ühelt hoolega tehtud jõulukingituselt oodata.

Mul saab vaheaeg kohe läbi. Otsa. Lõpeb ära.

You are the sunshine of my life.

2010-01-10T18:28:00.003+02:00

Eile sai meil Mihkliga siis üks aasta täis, seda abieluasjandust. Nunnu oli. Olime kodused, Mihkel põõnas päeva maha, sest reedel piinasime paari inimest Munchkiniga. Ja üks inimene nakatas mu haigeks. Meeldiv, ülimalt.

Aire saatis meile väga nunnu kingituse, emme ka. Aire kingitusega tuli kaasa luuletus:

TRIKS-TRAKS, TRILLA TRULLA
TEIL JU OLID SALAPULMAD
PUIDUST SÕRMUS, MUST KLEIT
IMELIK SEE OLI VEITS
POLE MISKIT PARATA!!!
KUID MIS SEAL IKKA SALATA
TEIE ÜLE RÕÕMUSTAME
TEIE AUKS KA NAPSUTAME

Väidetavalt sai ta selle netist.... Ja kingituseks oli Vana Tallinn koos kahe pisikese pokaaliga.

Mii sõnavara on nii armsalt vigane. Näiteks "pikume", see on siis see tegevus, mida saab kahekesi või mitmekesi põrandal teha...Kui temaga vaidlusesse langeda, siis ta lõpetab selle tavaliselt sõnapaariga "okei siis!"... see väljendab mitte alla andmist kusjuures. Ma tean küll, et ta on selle minult üle võtnud, aga mina kasutan seda tavaliselt siis kui ma ei saa, mida tahan. Miil on ilusad blondid lokkis kiharad. Ma kavatsen neid juba viimased kuu aega kärpida, aga ei õnnestu. Mii ei lase oma juukseid isegi kammida, rääkimata lõikamisest. Ainult siis saan ma ta juustele ligi, kui ma kõigepealt need puhtaks pesen, siis palsamiga kammitavaks teen ning Miikese tähelepanu mujale juhin.

Hommikul kui ma lõpuks jalad alla sain ja avastasin, et kell on mingi neli juba...siis oli elamine korda tehtud, soojaks köetud ning playlist oli pungil lauludest, mida laulab Frank Sinatra.

Mikitamäe.

2009-12-29T21:10:00.002+02:00

Olen üle pika aja Mikitamäel. Siin on Aire koos oma Ahviga ning Mii ka. Meid on ühe kolmetoalise korteri jaoks natukene palju, aga noh, hetkel mahume ilusasti ära. Sest oleme suht ühtlaselt jaotunud korteri eri nurkadesse.

Siin oli kunagi minu kodu. Nüüd ma tulen vaid emale külla. Ei ole kodu tunnet, on endise kodu tunne. Selline teretulnud tunne, kuid samas tekib vajadus küsida: kas seda tohib teha, sinna piiluda, seda käppida ning kus see või teine asi asub. Ja ma leian muudkui mingeid asju, mis vanasti kuulusid mulle ning paljude nende asjade suhtes oli tol ammusel ajal siuke tugev omandiõigustunne, mida oleks tegelikult täpsem öelda sõnadega näe-see-on-minu-oma-vaata-ja-ole-kade-ning-hoia-oma-näpud-eemal-ning-kui-sa-oled-mulle-hea-sõber-siis-ma-lasen-sul-sellega-mängida. Nende asjadega mängib nüüd Mii.

Ivi läks Londonisse, jõulu vastu võtma. Poodlema ka. Ja uut aastat võtab ta Rootsis vastu. Või oli see Norras. Hm. Igatahes...ta on reisul. Ning mul on tema pärast hea meel ja ma tahan ka. Mitte olla Ivi asemel või temaga kaasas. Vaid ma tahan reisida, näha ja teha.

Peaks mingi postituse Mii kohta tegema, sest ma sattusin lugema mingeid vanu sissekandeid ning pooled vahvad asjad olid meelest ära läinud. Ja need, mida ma kirja pole pannud...noh...need on unustuse hõlma vajunud(nuuks)...[kui nüüd natuke melodramaatiline olla].

See on siis nüüd selline postitus, mis tuletab meelde, millest kirjutada, aga ise ei ütle mitte midagi olulist, aga ma ei kavatse kirjutamata ka jätta.

Siuke jobu olengi. Võtan Internetis ruumi.

Ots.

2009-03-11T23:43:00.000+02:00

Räägitakse ikka, et miski siin ilmas pole lõputu, et kõik saab mingil hetkel otsa. Olgu see siis armastus, raha, leib või sõprus. Nukker natukene.

Mina arvan, et on võimalik mingite tunnete igavene kestmine. See kindel tunne võib küll aja jooksul muutuda, aga oma põhiolemuselt jääb ta samaks. Ja siis ma arvan veel, et inimesed teevad vaikselt sellistele igikestvatele asjadele otsa peale ainult selle pärast, et nad arvavad, et see peab mingil hetkel otsa saama. See mõte, et miski pole igavene ongi potensiaalselt igaveste asjade lõpp.

Keeruline.

Kas teie laps magab õues?

2009-02-04T11:11:00.003+02:00

Kõlab midagi koputuse sarnast, siis see sama heli kordub. Nüüd lähen kahtlustavalt ust avama, sest tavaliselt inimesed ei saa alt uksest sisse ja helistavad. Teen rõõmsalt ukse lahti ja mingi tõsise näoga mees vaatab vastu.

Võõras: "Kas teie laps magab õues?"
Mina: "Ei, ei maga."
Võõras(kahtlustavalt): "Olete te ikka kindel?"
Mina: "Jah, minu laps on toas."
Võõras(süüdistavalt): "Mingi vanker on juba tükk aega õues olnud."
Mina: "Aaa...jah, meie vanker on õues, seda on ebamugav maja tagant ära tuua."
Võõras: "Ahah. On teil ikka kõik korras?"
Mina: "Jah, muidugi."

Ja siis ta läheb lihtsalt minema. Trepist üles.

Nagu, mismõttes sa tuled minu ukse taha kahtlema minu terves mõistuses ja võimes last kasvatada?

Majanduskriis teekapis.

2008-12-09T08:08:00.003+02:00

Eile oli väga huvitav päev, ma käisin Mihkliga koos pangas, kus meid teenindas ülimalt meeldiv teller, siis me käisime raamatukogus, enne seda kõike ei käinud mina muidugi koolis ja siis me käisime Rimis torti ostmas.

Ja majanduskriis on jõudnud meie teekappi. Eile oli valida ainult nelja tee vahel. Kas keegi üldse kujutab ette mingisugustki võimalust, et sa oled teekapi ees ja tahad endale teed valida ning siis sa pead ainult nelja teesordi vahel valima.? Minu jaoks see polegi vastavalt enda tujule tee valimine, vaid nagu keegi oleks oma otsuse mulle rämedalt peale surunud. Õnneks oli Ivi eile tubli ja ostis kahte sorti teed juurde. Nüüd ei pea enam teekappi kartma.

Elu nagu filmis. Sellesmõttes, et kui me pangas olime siis kappas tuuleiilid näkku puhumas üks mustas mantlis mees meie kõrval oleva telleri juurde ja võttis kotist mingi kolm(neli) hiigelsuurt rahapatakat välja ning lasi need enda arve peale panna. Noh, raha oli ilus vaadata, aga see plärin, mida rahalugemismasin teeb, on mul ikka veel kõrvus. Ja kui see mees lahkus, hakkas keegi sendilugemismasinat kasutama, mis on samuti omamoodi õudne.

Mii on juba täitsa suur tüdruk. Aga ta on veel sellises parajas suuruses, et teda on väga hea püsti seistes kalllistada ning ma veel jõuan teda ühe käe peal kanda, kuid mitte enam kauaks. Mii pole eriti jutukas, kuid talle meeldib laulda ja tantsida. Ta oskab öelda päris mitu tähendusega sõna, vahepeal isegi kaks tükki järjest, kuid seda on ta kokku umbes kolm korda ainult teinud. Sõnavara on Miil järgmine: auto, emme, iki(issi), anna, uua(juua), õua( õue), kass, koe[i](koer), tita, kuks(kukkus), tuttu. Ja siis on muidugi veel päris palju sõnu, mida ta on ainult paar korda kasutanud: siin, eele(Leele), i-i(Ivi)... . Talle meeldib voodi peal hüpata. Võiks isegi öelda, et see pole enam tavaline hüppamine, vaid ta on saavutanud mingisuguse taseme. Varsti peame ta niimoodi veel kuhugi trenni panema või midagi hullemat.

Oh jepsus.

2008-09-22T07:21:00.003+03:00

Tükk aega mõtlesin, et kuidas ma selle esimese lause moodustan, mis ahastab selle üle, et pole tükk aega kirjutanud, aga siis sain aru, et niimoodi kohe kurtma hakata on päris tobe.

Murca kogu aeg rääkis, et peaks samu raamatuid lugema. Ja nüüd ma siis olen paar omapoolset pingutust teinud. Tegelikult Murca alustas. Tema luges läbi Milan Kundera "Olemise talumatu kergus", mille mina kord hilises teismeeas olin juba läbi lugenud, kuid millest ma kahjuks detaile enam ei mäletanud. Muidugi lugesin ma selle uuesti läbi ja nüüd ma lugesin lisaks veel Vonnegutti kah. Meil on Murcaga üleni erinev maitse raamatute koha pealt. Ja Vonneguti kohta ma arvasin, et see on otsast lõpuni üleni tabavaid ütlusi täis, aga tegelikult ei olnud. Oh pettumuste rada. Äkki ma peaksin veel mõne tema raamatu läbi lugema, enne kui ma tema suhtes alla annan?? Eks näis. Kõigepealt peaks vist natukene kohustuslikku kirjandust ära lahendama.

Mii on suureks kasvanud. Teda ei pea enam magama kussutama, ta oskab päris mitut tähendusega häälitsust ning tal on 16 hammast. Mihkel käis temaga isegi ükspäev hambaarsti rõõmustamas, lapsel kõik hambad korras ja porgand oli kah teisel kabinetti sisse astudes käes.

Miks ometi??

2008-06-20T13:39:00.002+03:00

You Are Buffy the Vampire Slayer

"We saved the world. I say we have to party."

What Superheroine Are You?

Üheaastane Mii.

2008-06-20T00:41:00.002+03:00

Minu väikesest armsast beebist on ühtäkki saanud üks väike üliarmas laps, kes oskab kõndida ja muid üheaastasele omaseid trikke teha. Hambaid on tal ikka veel kaheksa, sest üheksas eksis tee peal ära. Ja noh, kümnes on viisakas ja ootab oma järjekorda.
Varsti läheme Miiga arsti juurde, siis saame teada palju ta kaalub ning pikaks kasvanud. Igatahes peaks seda kaalu ikka omajagu olema, sest isegi Mihkel mainis ükspäev, et Mii on raskeks muutunud.
Mii on kõndimises saavutanud juba päris hea taseme. Ta suudab üle madalate lävepakkude minna ning seda püstises asendis. Algusaegadel läks ta üle iga väiksema takistuse käpuli, siis toe abil ning nüüd enamuse ajast ikkagi vertikaalses asendis. Vahel juhtub, et kõndimine ei kuku päris õigesti välja, aga selle me anname talle andeks.
Veel oskab Mii kükitada, väikseid vahemaid joostes läbida, ennast nt. trepi astme peale istuma sättida, vildikalt korki maha võtta ja tagasi panna, pai teha, torniga (Piling Tower) mängida, palli visata, klaasist juua, lusikaga toitu suhu panna, turnida, nukuvankrit eriti tuusalt juhtida, kiikkaruga kiikuda, oma söögitooli ronida(kui see on püstises asendis) jnejne.
Minu kohta ütleb ta "aivi", Mihklit hüüab ta "emme", tädi Aire on "aie" ning vahepeal tulevad sõnad kaka, õue, uua(juua), aaga(kiiga-kaaga), jaa ning p tähe varjundiga ai(pai). Paaril korral olen kuulnud teda ütlemas ka aita'(aitäh).
Miile meeldivad banaanid, lastega mängida, kassid, koerad, emme, issi, rätsepistes istuvale inimesele sülle potsatada, turnida, eputada, piiluda jnejne.
Endiselt on väike Mii kõige kõigem... .

Rattaralli.

2008-05-25T23:48:00.003+03:00

Madli osales rattarallil. Ta sõitis kaasa Tillusõidul, mis tegelikult oli üks paras idiootsus. Minu visioon asjast oli selline, et ma lähen oma lapsega kohale ja panen ta stardijoonele õigel hetkel maha, ütlen, et kui pauk käib, siis sõida ja ongi lahe. Umbes, et lapsed lastakse kümne kaupa väikeste vahedega lahti ja siis kõik pisikesed inimesehakatised rallivad ja vanemad raja äärest ergutavad. Eksole. Kõlab loogiliselt?

Aga tegelikkuses on mingi jube ühisstart, igal lapsel on üks kuni kaks toetajat raja peal kaasas. Osad lapsed ei oskagi muud teha kui ratta peal istuda, neid lükkavad innukad vanemad stardist finišisse ja mingi ilge trügimine ja nõmedus ja minimaalselt eriti aeglast rattasõitu. Jube.

Aga tegelikult pole jube, sest kõikidele osavõtjatele anti medal, jäätis, diplom ja limonaad. See oli tore. Ja Madlike luges oma medali pealt välja midagi sellist, et ta on tubli ning tuli võitjaks. Murcale rääkis ta, et ta sõitis hästi kiiresti ja inimesed lehvitasid ning plaksutasid talle. Ja nüüd tahab Madli veel ja veel rattarallile, sest see on nii hea ja ta tahab. Sest rattaralli on tore...yippikayei.

Järgmisel aastal kavatsen mina ka osaleda. Koos Mihkli ja Miiga. Ja Murcaga kah. Vot.

Ulme.

2008-05-18T12:59:00.002+03:00

Mingi veider tunne. Ma ärkasin täna üles ja mul polnudki enam und. Ei oskagi nüüd nagu midagi ette võtta. Tavaliselt tuleb pärast ärkamist unisena ringi tatsuda ja kohvi juua ning siis päevaga pihta hakata. Nüüd on siuke tunne, et ma olen selle päeva stardipaugu maha maganud, et kõik juba käib, kuid mina olen täiesti ärkvel, aga pole asjale veel pihta saanud ja selle asemel, et kaasa joosta, hoopiski vahin lolli näoga stradijoont.

Madli läks Puhja, sest ta nii väga tahtis ning sinna lähevad tema sugulased kah. Sellised temavanused mängukaaslased. Nüüd saame Mihkliga ühelapselist perekonda mõnda aega mängida. Vaatab, mis tunne see veel on.

Mingil hetkel oli Madlikesel metsik rulluisuvaimustus, sest kõigil olid rulluisud ja nad muudkui sõitsid nendega ringi. Nüüd on Madlikesel kah rulluisud, Murca kaltsukast ostis.

Palgaga on selline asi, et ta vahepeal ei tule ega tule ning siis äkki tuleb mitme kuu palk korraga. See on hea, sest siis on palju raha korraga käes. Mina kavatsen endale jalgratta osta. Kahjuks ei tea ma rattaid tootvatest firmadest midagi ning ei suuda otsustada, kustkohast ja millist jalgratast osta....

Eeeh...peaks hoopiski midagi asjalikumat tegema, kui mingit mõttetut teksti kirjutama....

Haiglakogemus number kolm.

2008-05-01T09:38:00.003+03:00

Sain oma elu kolmanda haiglakogemuse. Esimene oli siis kui sündisin, teine siis kui sünnitasin ja nüüd siis kolmas -mandlioperatsioon. Ei oskagi öelda, milline neist kõige ebameeldivam oli, sest esimest ei mäleta, teist kah väga ei mäleta ja kolmandat unustatud asjadega võrrelda on suht võimatu.

Esmaspäeva hommikul tundsin ma ennast minimaalselt halvasti, ainult tunne oli veider, üks mandel oli nagu natukene imelik. Õhtu poole hakkasin ennast järjest halvemini tundma ja helistasin arstile, et nõu küsida. Sain teisipäevaks aja. Öösel läks asi hulluks. Siuke tunne oli, et hakkan surema või midagi. Magada ei saanud, neelata ei saanud, üleüldine kehv enesetunne. Tunnid arstiajani tiksusid aeglaselt. Lõpuks tuli enam-vähem õige aeg kätte. Olin mugav ja lasin ennast autoga sõidutada. Siis tuli passimine, passimine ja passimine. Ja siis arst, kes vaatas mulle kurku ja ohkas ja tegi seda, oi oi näoilmet. Siis sain erakorralise aja kurguarsti juurde. Seal pidin kah passima. Mingi tund aega või üle selle. Seal otsustati, et mandlid tuleb kohe välja lõigata. Ja seda nad tegidki. Üldnarkoosi all olin. See oli suht lahe. Aga muidu on haiglas rõve olla. Inimesed, kes on verised ja oigavad ja oksendavad ja sülitavad verd. Endal polnudki nii halb olla kuni ma neid lapsi nägin. Väiksed kolme kuni seitsmeaastased lapsed, kes võtavad oma kaisuloomi opisaali kaasa. Ja, kes pärast pikutavad hädiselt oma voodides. Jube jube. Jahm, igatahes on nüüd parem olla. Paar nädalat peaks see taastumisaeg olema ning siis ma loodan olla terve ja hakata kevadet nautima.

Kui ma haiglast välja sain, passisin Salmes. Vaatasin, kuidas lapsed Raigoga mädamuna mängisid ja igal võimalusel sohki tegid ning siis kui kaotama hakkasid, oma viha kellegi mittekaotaja vastu suunasid ja teda kiusama hakkasid. See oli natukene koomiline ja natukene nukker.

Ja kas jäätisedieet on figuurile halb või jah?

Vot siis.

2008-04-22T22:24:00.000+03:00

You Should Be a Social Worker

You are deeply caring and empathetic.

You are able to take on other people's problems as if they were your own.

Sensitive and intuitive, you understand human emotions well.

Helping others gives you the most joy in life. You feel like it's your purpose in life.

You do best when you:

- Have a lot of responsibility

- Greatly impact someone's life with your work

You would also be a good philanthropist or stay at home parent.

What Should You Be When You Grow Up?

Omk.

2008-04-22T07:36:00.003+03:00

Üle pika aja kell seitse hommikul üles ärgata on värskendav. Ka Madlike on juba üleval. Ta nimelt pakib asju, et homme koos tädi Airega Mikitamäele sõita. Natukene aega tagasi vaatas ta hoolikalt oma imeilusat kleiti ja pidas monoloogi.

"Hm, mu kleit on mustaks saanud. Me peame selle tädi Aire juures pesumasinasse panema. Tädi Airel on kena pesumasin. See peseb kõik plekid puhtaks."

Päris pikk jutt ühe kolmeaastase kohta, ma arvan. Ja sõna kena kõlab liiga kentsakalt, kui seda kasutab mingi pisikene inimene.

Käisin ükspäev arsti juures. Sellise kena inimese vastuvõtul, kes vaatab korraks sulle kurku ja ütleb, et kiiret pole, võtame mandlid detsembris maha. Jahm. Nüüd ma elan kogu oma suve ja asjad mõeldes sellele, kuidas ma operatsioonile minema pean. Ja sünnipäeva tähistada ei saa. Ning valus on. Ja nõme. Ja paha. Tegelikult pole see asi nii hull, saan küll korralikult rahus elada, aga seda väikest oppi ma ikkagi kardan. Mul pole elus eriti arstidega kokkupuuteid olnud. Ja haiglas olen ka olnud ainult siis kui sündisin ja sünnitasin. Aga mind lohutab mõte, et kohttuimestus pidi olema lahe tunne. Doktor: "See on nagu pilves olemine.". Jippikayei.

Aia aia aia.

2008-04-14T09:21:00.003+03:00

Eile õhtul oli taas kord tööjaotus. Mina panin Madlit magama ja Mihkel tegeles sellel ajal Miiga. Nad käisid vannis, sest Mii lausa jumaldab vett ning vannitamist. Natukene enne seda kui Madli magama jäi tulid nad vannist ära ja ka mina liitusin nende seltskonnaga. Nii kui Mii mind nägi hakkas ta minu juurde käperdama ja ise muudkui "Aiiaaia, aia...". Ma siis võtsin lapse sülle ja küsisin, et kas on valus? Ja siis tuli Mihklil meelde, et vannis oli Mii endale haiget teinud ja nüüd muhk otsa ees. Ja oligi kusjuures. Aga point selles, et Miike hakkas mulle muret kurtma, et ta sai haiget. Ja see on nagu ekstra nunnu ju. Uus oskus. Kurda muret emmele, küll emme lohutab. Lahe-lahe.

Tõrge.

2008-04-12T22:58:00.002+03:00

Mingi blogimise vastane olek on. Juba pikemat aega. Nagu tahaks, aga ikka ei taha kah. Mõtteid leidub, aga blogida ei viitsi, pole aega ega tahtmist ja nii edasi. Arrghh njahh bladrahh. Ja seltskondlike üritustega on sama lugu. Tahaks, oleks vaja ja kõike muud sellist, aga mingist pealehakkamisest jääb puudu ning lõpuks..teadagi.

Mii kasvab jõudsasti. Tal on juba kaheksa ilusat ja säravvalget hammast ning üheksas on tulekul. Ta oskab enam-vähem kõndida. Ta teeb samme, säilitab tasakaalu ning siis teeb veel samme. Maksimum arv samme on hetkel kaheksa. [Jahm, siuke ma olengi. Loen oma lapse samme, et saaksin nendest blogida.] Eki pakub mulle sõna samm sünonüümiks jalaast, muideks. Mingite standartite järgi peaks aastane laps oskama ütelda kümme sõna. Mii oskab hetkel umbes kolme ja kahe kuu pärast saab ta üheseks. Hmm.....ma arvan, et ta ei õpi selle ajaga seitset sõna, aga mine sa seda tea. Egas see nii tähtis polegi, sest Madlike ei osanud ka, aga õppis ikkagi hästi kiiresti rääkima ning hästi rääkima sealjuures. Mii on 75 sentimeetrit pikk ja kaalub kümme koma midagi kilogrammi. Ta on armas ja lahe ning talle meeldib muusika taktis oma (beebi)keha veidralt jõnksutada.

Ma olen üksi kodus. Minu jaoks tähendab üksi kodus olemine muidugi koos Miiga üksi kodus olemist. Aga see selleks. Igatahes on kõhe ja seda mitmel põhjusel. Korter on kahe inimese jaoks liiga suur, pime on, öö on, igasugused kahtlased hääled kostuvad ja ma kardan kolle. Hea meelega keeraks ukse lukku, aga see ei aita, sest kollid tulevad köögist ja vannitoast ja vetsust ja üldse igalt poolt, kus on pime ja kus ma oma kujutlusvõimet kasutan. Kusjuures ma tavaliselt isegi ei karda pimedust ja ma olen kolle näinud ainult kaks korda oma elus. Tegelikult kui mõtlema hakata, siis pole koletisi vist olemas. Aga ikkagi.

Luuletus.

2008-04-03T23:56:00.002+03:00

Madlikese luuletus vanaemale sünnipäeva puhul.

Kes aias? Tuleb mesilane.
See on väike Mii.
Ja jõuluvanad tulevad
ja siis nad toovad liiga palju kingitusi.
Nigeli-nageli, tigeli -tageli
tegime tainast ja panime pannile.
Krõbedaid kooke sai koguni palju.
Panime soola.
Töö käib veel edasi.
Palju õnne sünnipäevaks!

Tegin kah sellist asja.

2008-03-26T21:49:00.000+02:00

I am a Pacman Ghost.

I like to hang around with friends, chatting, dancing, all that sort of thing. We don't appreciate outsiders, and do our best to discourage others approaching us. I enjoy occasionally wandering around randomly, and often find that when I do so, I get to where I wanted to be. What Video Game Character Are You?

Poolik.

2008-03-15T10:28:00.003+02:00

Olen viimase kahe nädalaga kirjutanud kokku viis poolikut postitust. See käib umbes nii. Mul tuleb mõte, ma istun arvuti taha ning hakkan kirjutama, siis märkab Mii, et emme on arvuti taga, käperdab hästi kippelt minu juurde, ajab ennast minu jala najale püsti ja hakkab nutma ja ennast looka viskama ja muud sellist. Siis ma salvestan poolelioleva jutu ära ja hakkan Miiga mängima. Järgmiseks vabaks hetkeks on mul eelmine idee ununenud ning ma hakkan uut kirjutama ja siis juhtub täpselt samamoodi. See on suhteliselt häiriv.

Hommikune riidessepanek.

2008-03-05T10:02:00.003+02:00

Aivi: "Madlike, vaata, siin on sukapüksid, võta sahtlist aluspüksid ka ja pane jalga."
Madli tõstab seelikusaba üles ja ütleb: " Vaata, mul juba on aluspüksid jalas. Ma pissisn õhtul püksi, aga enam nad ei ole märjad."
Aivi: "Aga äkki sa tahad siis ikkagi uued püksid panna?"
Madli: "Ei, ei, nad ei ole ju enam märjad."

Hommik.

2008-03-04T11:11:00.002+02:00

Istume Mihkliga köögis ja joome kohvi. Mihkel meisterdab ahjukartuleid. Tuleb Madlike ja küsib, et kas söök on juba valmis? Me vastame, et ei ole, aga tule ja vaata, mida süüa saab. Madlike ütleb, et ta ei saa, ta hakkab kakale. Selle peale haaran mina ruttu vorstitükikese ja ütlen Mihklile, et ma ei saa Madlikest aidata, ma ju söön. Mihkel aga keerab samal ajal ahju nuppu edasi ja tagasi ning kostab, et mina ka ei saa, ma panen ahju sooja. Kogu selle krempli peale aga hõikab Madlike: "Mis te lollitate seal, mu kaka on juba valmis!".

2008-02-25T14:37:00.003+02:00

Mitte haige olemine õnnestub mul väga hästi. Olen oma haiguse nii alla surunud, et ainuke asi, mida ta teha suudab, on see, et mul on hommikul hääl ära. Ärgates on mu hääl kahjuks nii kohutav, et Madli ütles mulle ükspäev: "Tädi Aivi, ära tee nii jubedat häält.". Aga arvatavasti saan ma sellest murest ka kohe kohe lahti ja siis hakkavad mu ilus hääl ning hea tervis jälle kahesajaga ruulima. Yeesh.

Hmmm.

2008-02-24T00:03:00.002+02:00

Õhus on tunda lõhna. See on selline spetsiifiline lõhn, mis tuleb alati. Igal aastal. See on kevade lõhn. Eriti hästi on seda tunda öösiti, siis kui enamus autosid puhkavad, inimesed on oma kodudes ning õhus on tunda vaikust. Siis tulevad lõhnad esile...annavad endast märku, et näe, vaata, meie oleme siin. Igatahes, hmmm, tuleb sisse hingata ja tunda kevade lõhna, sest see on mõnus ja lootustandev.

Mii on kasvanud nii üüratu pikaks. Ta ulatub peaaegu igale poole. Enamuste tasapindade peale ta veel ei näe, aga käe ulatab sinna peale küll panna. Tema viimase aja lemmiktegevuseks ongi näiteks laua pealt kõik asjad maha tõmmata, siis saagi juurde maha istuda ja kõik asjad korralikult läbilutsutada. Sellega tuleb mulle meelde aeg, kui ma koos Ivi ja Madliga Kuu tänavas elasin. Oli õhtu ja ma tegin teed. Siis lükkasin teetassid laua äärest eemale, et Madlike neid kätte ei saaks. Passisime ja mölutasime niisama, ootasime, et teed tõmbaks jne. Ühel hetkel ma vaatan, et mis Madlike teeb ning suutsin näha ainult seda, et ta oli endale just ühe tassitäie teed kaela tõmmanud. Siis oli paanika. Ivi hakkas Madlilt märgi riideid seljast võtma ning mina helistasin kiirabisse. Üritasin võimalikult selge häälega rääkida, kuigi olin nutma puhkemas, sest nii kurb oli. Kiirabi jõudis kiiresti kohale ning Ivi ja Madlike läksid haiglasse. Õnneks polnud midagi hullu, sest nagu ikka, unustasin ma teed liiga kauaks tõmbama ning nad suutsid selle ajaga suhteliselt maha jahtuda. Madlikese õrn nahk sai ainult natukene kahjustada ja mitte mingeid arme ei jäänud. Nüüd ma muidugi kardan, et Miiga juhtub samamoodi. Aga loodetavasti ei juhtu. Igatahes teen ma endast kõik võimaliku, et ei juhtuks.

Minu angiin pole ikka veel üle läinud. Või, ta läks üle ja siis tuli tagasi. Või hoopis, ta läks ära, aga saatis oma sõbra mulle külla. Igatahes on see nõme ning mina ei kavatse enam haige olla. Haigused on minu jaoks liiga kurnavad ning eluplaane sassiajavad. Nõme ja paha ja vastik. Aga muidu on kõik hea, sest sain endale kaks uut ülimõnusat pluusi, valged pikad sukkpüksid ning Mii suudab ilma toeta üle kümne sekundi püsti seista. Vot.

Angiin.

2008-02-14T10:38:00.002+02:00

Mu perearst väidab mulle järjepidevalt, et mu mandlid on mädanenud ja need tuleks ära lõigata. Ma ei taha teda üldse uskuda. Need on ju minu mandlid, head ja toredad. Noh, vahepeal on nad tõesti haiged ning pühapäeval ja esmaspäeval ma tundsin, et hakkan surema. Kah kõik tänu mandlitele. Mitte just tänu...aga jah. Tegelikult ma panin ennast juba eriarsti juurde kirja, arvatavasti ta lihtsalt vaatab mulle kurku ja ütleb, et kole ja mäda ja tuleb lõigata....ja ma juba kardan mandlioperatsiooni. Nüüd on see hetk, kus hunnik pappi võiks taevast alla sadada, siis ma saaksin musta mere äärde sõita ja mu mandlitega saaks kõik kõige paremasse korda. Disney Tuhkatriinu väidab pidevalt, et kui sa oma unistustesse usud, siis nad lähevad täide. Naljakas.

Eile oli siuke asi, et Mihkel pidi tulema aga ei tulnud. Ja minul oli siis nii kiire, et ma ei saanud oma kohvi ära juua. Ja pärast koju tulles, ma märkan, et kohv on kadunud. Ja siis tuli välja, et Mihkel oli nii natukene hiljaks jäänud, et ta sai minu kohvi ära juua, soojana ja puha.

Jõulud.

2008-02-13T13:16:00.002+02:00

Ivi kaunistas jõulude puhul oma toa ära. Tegi selle tagasihoidlikult ilusaks. Mulle meeldis ja teistele ka. Eile ma korjasin lõpuks need karrad ja asjad kokku ning panin karpi. Tavaliselt kui ma kusagil jõuluehteid tagasi karpi panna olen aidanud, siis on see karp hästi hästi suur või on neid karpe lihtsalt palju. Õekese kaunistused mahtusid imepisikesse sinisesse karbikesse. Suuruseks oli peale kirjutatud 3 liitrit.

Vann.

2008-02-13T11:39:00.003+02:00

Ma arvan, et igal naisel peaks olema võimalus käia vannis. See on lõõgastav, rahustav, mõnus ja praktiline. Olen suhteliselt veendunud, et kodustest puhkamisvõimalustest ongi see kõige parem, eriti kui terve pere kodus on ning kõik toad kisa ja märulit täis. Vannis olles saab raamatut lugeda, muusikat kuulata, niisama mõtteid mõtelda.... Ja siis on vannis käimisega veel selline asi, et kui oled ühe korra juba vannivahtu kasutanud, siis tagasiteed pole. Vahuta vannis käia on ... nagu paljas oleks või midagi.

Ivi.

2008-02-06T20:48:00.000+02:00

Ivi on 23 aastane arstitudengist neiu. Tal on pikad pruunid juuksed ja arvatavasti hallid silmad. Aga, keda see huvitab. Poole põnevam on see, et ta on hetkel Londonis, et tal läheb seal hästi ning, et ta on liiga laisk, et ise oma blogi kirjutada. Aga õnneks suutis ta hakkama saada sellega, et ta kirjutas mulle ning mina ei ole kade seda informatsiooni edastama. Kadekopsud ei meeldi kellelegi.

"N88d r22gin veel toost. Ma k2isin eelmine laup2ev tegemas testi, et p22seda haiglasse intervjuule, et saada tood. Ja see oli nii naeruv22rne test. Nagu ma 8tlesin pidin kuus nime panema t2hestikulisse j2rjekorda ja siis pidin aru saama tekstist umbes, et Selleks, et tellida pastapliiatseid pead t2itma sinise ankeedi ja helistama Mikile aga kui tahad tellida paberit, siis pead helistama Aivile. Ja siis on k8simus, et kui tahad tellida pastapliiatseid, siis kas helistad Aivile,Mikile, Miile v6i Madlile? Ja siis oli selline raske k8simus nagu ?-7=3. Mis on k8sim2rgi asemel? Ja siis pidin panema, et kui kell on 6 6htul, siis 24 tunni kell n2itab? Ja siis veel umbes, et Mees on s8ndinud 10. 05. 1963, kui vana ta on 01.04.1999? Oi kui raske! Ma kindlasti kukun l2bi, vajan kalkulaatorit! Ma ei m6ista, osad kasutasid kalkulaatorit! Igatahes on mul toointervjuu 12.02.2008! Juhuu! Ma loodan, et saan selle too. See on kirurgiaosakonnas! Ma nii ootan seda!"

Miil on nüüdseks juba kaheksa hammast. Me käisime temaga täna dr. Tiirmaa juures. Jälle. Arst ütles, et me ei tohiks lasta Miil nii palju püsti seista, sest ta on selleks tegevuseks veel liiga noor. Täiuslikus maailmas peaks ta seda tegema hakkama alles umbes kahe kuu pärast. Nojah. Kahjuks me ei saa Miid takistada püsti tõusmast ja egas me seda väga teha ei taha ka. Kui laps suudab ennast püsti ajada, siis küllap on see tema puhul natukene normaalne. Aga pisut olen ma Mii pärast mures küll, muidu poleks ma arsti juurde ju läinudki. Seega üritame me dr. Tiirmaa soovitusel meelitada Miid rohkem käperdama kui püsti seisma. Selle jaoks on olemas selline vahva tegevus nagu üle emme või issi jalgade ronimine. Käpuli üle takistuse ronimine pidi eriti hea olema, sest siis tõstab laps põlve ning põlve tõstmine on jala õige asendi leidmiseks oluline. Ja siis me panime ennast veelkord ujumisjärjekorda, mis on ka vajalik, sest Miil on probleeme lihaste spastilisusega. Endiselt on Mii nunnu ja armas ja tore. Nagu ikka oma laps on.

"Du bist wie eine Blume"

2008-01-30T17:32:00.000+02:00

Sa oled just nagu lill
nõnda puhas, ilus ja kena
Sind vaadates süda mul
nukralt irvitab täna.

Igatahes on sellega seotud Astrid Lindgren.

Nii tore on koolis käia. Bioloogia õpetaja rääkis meile täna pikalt ja laialt ateroskleroosist, mille peale ma hakkasin lausa tudma, kuidas mu veresooned aeglaselt muudkui ummistuvad. Uhh! Sellest moraal, ära süvene tunnimaterjali.
Järjest rohkem ja rohkem hakkab mullle tunduma, et ma peaksin ühe eksami tegema bioloogias. Ma ei tea miks, sest see pidi olema eriti raske ja pikk eksam. Eks näis, aega mul veel on. Kuhjaga.

Täna saime kätte Ivi poolt saadetud võlukübara. Noh, tegelikult oli hoopiski tegu pisikese pakiga, mis oli nii hästi kokku pakitud, et kui kõik need riided sealt välja sai sikutatud, ei suutnud uskuda, et need sealt pisikesest pakendist välja tulid. Kingitusi saime mina, Madli ja Aire. Mihkel ja Mii jäid rõõmuta. Kuigi Mihklil oli au see pakk postkontorist ära tuua, toomisrõõm on ka rõõm.

Ma arvan, et blogger võiks natukene targem olla. Või siis võiksin mina bloggerist natukene rohkem aru saada. Igatahes ei tee ta üldse nii nagu ma tahan, vaid teeb kõik valesti ja koledalt.

Arrgrhh..

Lemonade.

2008-01-27T22:24:00.000+02:00

Mõtlesin alustada tänast hommikut värskendava joogi ja söögiga. Seega pressisin suure vaevaga päris mitmest sidrunist mahla välja, segasin selle tuhksuhkruga, valasin vee peale, lisasin mõned õhukesed sidruniviilud ja panin külmikusse seisma. Siis avastasin, et olen masendavalt hiljaks jäänud ning otsustasin söömise asemel hoopiski lapsele süüa anda, siis kallasin endale klaasitäie sidrunijooki kurku ja lippasin kooli. Jäin kõigest 20 minutit hiljaks. Minu puhul tüüpiline.

Igatahes on lemonade mõnus jook, mida natukese kaupa juua.

Lugesin läbi ühe raamatu, mis liiga paljudes kohtades tuletas meelde Murcat. Naljakas.

"Kõigil on kodud, ainult üks armetu ei saanud selle lihtsa asjaga hakkama. Ise noor ja terve, käed otsas, suu peas - mis tal puudu, mis sai teda takistada?"

Aimee Beekman
"Keeluala"

Tegelikult ei mõtle ma sellega mitte midagi halba. Lihtsalt, see lause on nii tähelepanuväärselt Murca hetkese eluseisuga sarnane.

Käisin laupäeval Madliga Auras. Lubadus ikkagi ju. Mihkel, Mii, Kersti ja Kadri olid ka kaasas. Plaani alguses pidi ka Aire tulema, aga kahjuks ta otsustas ümber. Millegipärast juhtub alati nii, et kui ma plaanin ujuma minna, siis lõppkokkuvõttes lähen ma sinna hästi suure lapsekarjaga. Mis iseenesest pole paha, sest tore on teistele rõõmu valmistada. Teisest küljest on see jällegi liiga kurnav, sest lõõgastava sauna jaoks tavaliselt aega ei jää. Õnneks päästis mu enesetunde, Martin, kes pakkus imehead saunatamist imekaunis maakohas, kus sai pärast sauna ka head filmi ja hubast toakest, kus rahus magada. Yei.

Tegelikult on see lausa üllatav, kui palju positiivset energiat saab ühest heast saunatamisest, mis toimub linnamürast eemal, kenas maakohas. Ma mõtlen, et selliseid peaks rohkem ja tihedamini tegema. Kodus nelja seina vahel on poole keerulisem lõõgastuda kui vabas looduses. Hea puhkus on aga väga oluline...

Nobody knows where they might end up...

2008-01-22T11:02:00.000+02:00

Ja nii ongi. Kunagi ei saa ette teada, millise ootamatu pöörde elu võtta võib. Ühel hetkel pööratakse kõik lihtsalt peapeale ja tuleb hakkama saada kõigega, mis elu ette söödab.

Viisin täna Madlikese lasteaeda. Liiga hilja nagu mul ikka kombeks on. Õnneks ei teinud ta täna mitte mingisugust stseeni. Pani ilusasti lasteaias olemise riided selga ja läks teiste lastega mängima. Mul on selle üle hea meel. Loodan, et ta suudab nädala lõpuni tublisti vastu pidada. Lubasin talle, et kui ta korralikult lasteaias käib, siis läheme laupäeval ujuma. Talle meeldis see idee.

Kuna ma täna sisse magasin ja Madliga lasteaeda minemine nii kaua aega võttis, ei jõudnud ma kooli. See ei ole hea kui nii juhtub, aga mis siis ikka. Lähen homme. Nad võtavad mind homme ka vastu. Õnneks on mul see tsükkel rohkem aineid ja ma loodan, et mul tekib eneseteostamise tunne ka. Passimisest on villand.

Mii kasvab jõudsasti. Läheme temaga varsti jälle dr. Tiirmaa juurde, sest tal on ühes jalas spastilisus suurem kui teises ning selline asi võib lõpuks tema kõnnakule halvasti mõjuda, võib ka mitte, aga ma arvan, et parem on karta kui kahetseda. Pealegi on need raviujumised ja -võimlemised hästi toredad.

Kuum piim meega.

2008-01-20T22:55:00.000+02:00

Eile

Tegelikult ma ei mäletagi enam, mis eile oli. Vähemalt seda mitte, mis hommikupoole toimus. Igatahes oli mul kokkuvõttes hea päev. Arvatavasti oli see sellepärast, et ma käisin saunas ja passisin õhtul meeldivas seltskonnas. Sellega oli umbes nii, et Reeli helistas ja kutsus Ihastesse. Esimene küsimus oli mul muidugi, et kas see on hüvastijätupidu või niisama oleng, sest hüvastijätupeole ei saa minematta jätta, aga passimisele võib ei öelda. (Reeli meil lahkub ju varsti ära Londonisse. Läheb sinna Ivile seltsi, kah tööd tegema.) Sauna minek sisaldas endas poolteisttundi Raigo järel ootamist ja siis Murca altärahüppamist ning lõpuks kahe lapsega bussi peale kiirustamist. Siis sauna, mis oli eriliselt mõnus ja siis kaardimängu, mis oli ka hea, sest ma polnud seda varem mänginud. Mii käis elus esimest korda saunas, võttis isegi leili ja puha. Mina hakkasin muidugi paanitsema, et leil on liiga kuum jne jne, aga lapsel oli kõik hea ja põnev. Muidugi istus ta meil lavapeal otsapidi jahedaveevannis... :)

Täna

Vähemalt hetkel on mul ajusurm. Maiteamiks see tuli ja hea see küll pole, sest pean veel oma kunstitöö lõpuni kirjutama, aga Mii on üleval ja Mihkel magab ja asjad ei klapi üldse omavahel kokku. Käisime täna Salmes. Salme nagu Salme ikka. Agnes tegi süüa. Ta küpsetas kanaliha ja pani sellele mingisugust hallitusjuustu sisse. Enda kahjuks olen ma selline inimene, kellele hallitusjuustud ei maitse. Aga õnneks tegid Kersti ja Kadri, Mihkli ja Pille abiga maitsvaid kooke.

Mingipäev

Ostsime Miile uue käru. Sinist värvi ja pööratavate esiratastega. See tundub meie vana vankri kõrval väga habras, aga samas näevad kõik teised vankrid ja kärud meie vana vankri kõrval õrnad välja, sest see vana on meil ikka tõeline maastur. Ja hästi on ta vastu pidanud ka. Uuel kärul on lükkajale joogitopsi ja võileiva hoidmiseks koht. Lahe. Olen ostuga rahul.

Semud.

2008-01-14T13:00:00.000+02:00

Papagoid on nüüd ilged semud. Ajavad juttu ja lendavad koos ringi ja teevad üldse igasuguseid kahtlaseid papagoi asju. Lahe. Andu muidu muretses, et sellel väiksemal ja uuemal papagoil võib suur stress olla ja ei taha kohaneda ja kõike muud sellist, aga õnneks polnud tal õigus. Kui telefon tagasi tuleks, siis ma saaks loomaarstile helistada...

Kunagi ennemuistsel ajal, kui Ivi veel Eestis oli, siis oli mul kindel veendumine, et Ivi peseb liiga vähe nõusid. Nüüd ma alles taipan, kui palju see liiga vähe ikkagi oli.

Eile lamas Mii mingi kümme minutit peaaegu liikumatult põrandal selili ja vaatas kuidas uus papagoi toas ringi lendab. Madlike käib ka iga natukese aja tagant papagoisid piilumas. Ja isegi Mihkel ei suuda oma vaimustust tagasi hoida, tegi eile magavast papagoist pilti ja kutsus mind ka vaatama. Oli jah ületamatult nunnu. Papagoivaimustus.

Papagoi.

2008-01-13T00:22:00.001+02:00

Saime täna endale veel ühe papagoi. Teda lähemalt silmitsedes ma taipasin, et oleme oma vana papagoi ikka liialt hooletusse jätnud. Osalt on süüdi ajapuudus, osalt ka laiskus. Nüüd plaanin esmaspäeval loomaarstile helistada ja mingi aja saada talle. Minu vana papagoi nimi on Papagoi. Peaks uuele vist teistsuguse nime välja mõtlema, või siis lihtsalt Papagoi juunior või Uus papagoi....hmm....nojah.
Käisin täna turu peal kartuleid ostmas. Täitsa tore oli. Kuigi ma sattusin sinna natukene enne sulgemist ja üldiselt mulle ei meeldi see kokkupakkimismeeleolu, mis sellisel ajal seal on. Kuidagi häiriv on üritada midagi osta, kui müüja samal ajal oma kola kotti tagasi topib. Aga jah, sain oma kümme kilo kartulit kätte.
Sain teada, mis tunne on, kui keegi torkab töötava miksri vannivette, milles hetkel oled. Ei olnud hea tunne.
Madlike on uuest papagoist vaimustuses. Tahtis talle madariini koorida. Tuleb siis minu juurde ja ütleb, et ma annan papagoile mandaliini, äla sa muletse, ma oskan koolida küll, saan ise hakkama. Täitsa lahe. Ja enne seda ta mõtles ja mõtles ning rääkis sinna juurde, et hmm, ma tahan midagi, hmm, kohe mõtlen välja, hmm, see on midagi head, just!, jah!, see on jäätis. Jäätist ma tahangi.

Spermatosaurus.

2008-01-10T20:08:00.000+02:00

Ma ei tea miks, aga mulle meeldib pealkirja lõppu panna punkt. Nii ei tohiks ju tegelikult olla.

Madlike jäi haigeks ja puudub lasteaiast. Juba teist päeva. Temaga pole väga raske kodus olla, sest ta vaatab lihtsalt päev otsa multikaid, aga endal tekib siuke ahistav tunne, kui päev otsa on toas passitud. Egas see arvatavasti Madlikeselegi ei meeldi, aga mis teha. Haige lapsega ikka õue ei kipu. Vahepeal ma muidugi üritan teda animatsioonide vaatamisest natukene võõrutada, kuid see ei õnnestu mul väga, sest ma ei saa mängida samal ajal nii Mii kui ka Madliga ja siis veel pesu pesta või süüa teha. Õnneks on mul Mihkel.
Eile avastasin ma Madli arstimite sahtli juures kaaliumpermanganaadi kristallidega mängimast. Esimese asjana käskisin tal suu lahti teha, õnneks polnud ta seda söönud. Aga nüüd on tal pruunid täpid igal pool, kuhu kaaliumpermanganaat sattus ning mõnes kohas on ka häirivad mustad täpid, mille ümber on õrnpunane ringike. Paha paha. Nüüd ma nuputan mingit head kohta ravimitele, kohta, kuhu lapsed ligi ei pääseks. See on aga keeruline, sest Madlike on väga väga osav talle keelatud asjade kättesaamises ning terve korter on mingeid kahtlaseid asju täis. Mööblit ja värke.
Mii tasakaaluharjutused muutuvad iga päevaga aina keerulisemaks. Mõned päevad tagasi ei osanud ta veel diivani najalt iseseisvalt ära tulla. Nüüd muudkui ajab ennast diivani najale püsti, kummardab naljakalt, läheb käperdamisasendisse ning siis jälle püsti. Päris tihti näen ma teda harjutamas seismist nii, et ühe käega hoiab tasakaalu ja teises käes on mingi mänguasi. Päris lahe. Kui ta sama tublilt edasi harjutab siis pole esimesed sammud kaugel.
Spermatosaurus on veider sõna, mis oli kirjas selles odava välimusega raamatus, mida ma loen. See tähendab naistemaiast meest.

Hakkab pihta.

2008-01-06T23:51:00.000+02:00

Nüüd on selline tunne, et algab uus aasta. Esmaspäeva, kohustuste ja kõige muu sellise pärast. Natukene veider on.

Käisin oma vanaemal külas. Palal. Mii, Mihkel ja Aire olid ka. Õppisin lõppude lõpuks malet mängima. Olen sellist plaani juba aastaid haudunud. Muidugi üritasin ma seda kunagi ka arvuti abil teha, aga ei õnnestunud ja üleüldse on päris inimesega päris laua taga mõnusam maletada. Tunnen ennast mängides veel natukene ebalevalt, sest mul pole mängu alguses tavaliselt plaani, aga samas on mul selline tunne, et vastasel on kõik käigud ette planeeritud ja korralikult läbi mõeldud, et minust jagu saada. Aga jah, tore ja puha. Mihkel käis jooksmas. Jooksis paksu metsa sees sportimiseks tehtud raja peal viis kilomeetrit. Egas mina tegelikult asjasesse ei puutunud ja ainuke põhjus, miks ma sellest oma blogis kirjutan on see, et lahe oli vaadata kuidas ta punaste kannide välkudes metsavahele lidus. Pärast käitus ta nagu invaliid, sest lihased olid nii valusad, et ta ei saanud korralikult liigutada. Naljakas oli.

Kas miil on kuus hammast või 1, 6 kilomeetrit?

Emmm....ühendus ajuga katkes.....

Keeluala.

2008-01-01T17:35:00.000+02:00

Ärkasin tungiva sooviga raamatut lugeda. Ja seda ma tegingi. Valisin raamaturiiulist ühe kopitanud ohvri, autoriks Aimee Beekman ja pealkirjaks "Keeluala". Pole mitte midagi erilist, aga täiesti sobiv, et rahuldada mu lugemisisu.

Aastavahetus möödus täpselt nii nagu ma soovisin. Rahulikult, meeldivalt ja kodus. Rimi ees toimus selline privaatsem ilutulestiku show, mis täiesti eemaldas igasuguse kahtluse, et äkki oleks pidanud ikka kesklinna minema. Krõpsu ja veini ja šampust ja süüa ja mõnedele ka mõned õlled oli täiesti piisav, et igasuguseid tekkivaid apetiite hajutada ning film ja lauamängud olid nagu rusikas silmaauku.

Mii on viimasel ajal eriliselt jonnine olnud. Arvatavasti on see sellepärast, et tal popsas viies hammas välja, aga võibolla ka mitte.

Ja kui ma peaksin kirjutama ühe labelsi, siis see oleks veidralt konstantne rahulolu.

Paduommik.

2008-01-01T01:30:00.000+02:00

Ma olin sellel aastal nii tubli, et mulle tulid jõulud kaks korda ning teisel korral austas mind oma külaskäiguga isegi jõuluvana.

Jõuludeks said paljud inimesed uue lauamängu. Sealhulgas ka mina ja Mihkel ning viimasel ajal on nende uute mängude mängimine väga popp. Liigagi vist, sest Mihkel mainis ükspäev, et tema elu polegi muud kui üks suur lauamäng.

Nüüd on hommik, sest mulle helistati Tartu Optikast ja öeldi, et võid oma prillidele järele tulla. Ja ma läksingi. Unise ja kangena, sest sain eile alles kella viie ajal magama. Ja kui ma linnast tagasi tulin, otsustas Mii ülesse ärgata. Ma tõesti imestan selle üle, et kustkohast need lapsed selle energia võtavad. Viie ajal magama ja juba ühe ajal ärgatakse. No tõesti.

Kahelapseline pere.

2007-12-24T01:58:00.000+02:00

Nüüd ma siis tean. Emmed tulevad lennukiga ja lapsi saab bussijaamast. Pole mingeid kurgi ega kapsalehti.

Täna jõudis kätte see päev, mil mu kullakallis õeke Ivi lahkus. Ta sõitis nimelt ära Londonisse raha teenima, et ta saaks endale ja oma armsale tütrele Madlile maja ehitada. Selleks ajaks kui tema ära on, jäi Madlike minu ja Mihkli kasvatada. Õppisime Mihkliga juba täna paar uut asja. Nimelt kui laps tahab osta printsesside piltidega plaastreid, tuleb talle hoopiski kleepse osta, sest ta ei kasutada plaastreid haava peale panemiseks, vaid kleebib need hoopiski tädi Aivi, seina ja kõige muu külge, mis talle ette jääb. Ja siis veel selline väike asi, et kui laps tahab koristada aidata, tuleb tal silma tihedalt peal hoida, muidu pärast koridor uputab.

Sain täna enda tuppa vaipkatte. Tegelikult oli see algselt Mihkli idee, aga mulle hakkas see nii meeldima, et mulle lausa tundus, et ma ei saa enam ilma vaibata elada. Siis ma virisesin ja vihjasin ning tänaseks organiseeris Mihkel Pille autoga sõitma ja kokkuvõttes sai ilus vaip põrandale ja puha. Siis me tapsime Mihkliga terve armee prussakaid ära. See polnud eriti meeldiv. Mingil otsustaval hetkel pistsin ma karjuma, et ma kardan ning Mihkel pidi enamuse tööst ära tegema. Avastasime, et kõige efektiivsem meetod on kõik prussakad lihtsalt tolmuimejaga ära imeda ja siis kippelt tolmukott õue viia, sest prussakatel on paha komme tolmuimeja seest välja ronida. Igatahes on nüüd köök puhas ja prussakavabam.

Ja nüüd tuleb tuttu minna, sest mu uuel kasvandikul on imelik komme hommikul vara ärgata. See muidugi ei sobi kokku mu teise kasvandiku harjumustega. Miil on kombeks alles öösel kolme ajal ööunele jääda. Ja mainides Miid, siis ta on ilgelt lahe. Oskab käperdada ja ennast millegi najale püsti ajada ning ka istumine tuleb tal juba imehästi välja. Ja kõige selle juurde vatrab ta oma armsas titakeeles. Nunnu-nunnu, ma ütleks.

Jõuluhullus.

2007-12-17T02:54:00.000+02:00

Mulle nagu meeldiksid jõulud ja nagu ei meeldiks ka. Kõigel sellel tramburail on nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi. Hästi palju oleme Ivi ja Mihkliga kingituste mõtte üle vaielnud. Tegelikult arvame me asjast samamoodi, aga arusaamatuste ja pingelise aja tõttu oleme oma arvamusi põhjendades isegi tülli läinud. Juhtub ka parimates peredes. Põhimõtteliselt me kõik arvame, et kingitus peaks tulema südamest, peaks midagi tähendama ja pole tähtis kui palju see maksab. Mina arvan, et loeb see, kui palju on kingitusega vaeva nähtud. Olgu see vaev siis füüsiline või vaimne, sest ma kujutan ette, et õiget kingitust leida on raske. Tegelikult ma tean väga hästi, et see on keeruline, aga samas leian ka, et see pole võimatu. Vahepeal on see kõige õigem kink midagi isemeistertatut, sest midagi luues inimene nagu paneks tükikese endast kingitusse. Selline kink lausa õhkab rõõmustavalt. Igatahes mulle õudselt meeldib kingitusi teha.

Vahepeal toimus Rocky Horrori kostüümipidu. Natukene jäi puudu midagi, polnud nagu õige atmosfäär. Arvatavasti oli asi minus, sest mul endal oli tuju mitte nii väga positiivne. Aga tore oli vaadata inimesi, kes olid oma kostüümidega palju vaeva näinud ja tundsid ennast hästi. Kuna olin üks korraldajatest jäi minu kanda muffinite tegemine, milles ma kah väga osav ei olnud, sest hakkasime Iviga jõulukinke pakkima ning unustasime minikoogikesed ahju kõrbema. Tegelikult midagi hullu ei juhtunud, aga egas nad väga hästi ei maitsenud. Tavaliselt tulevad meie küpsetatud muffinid imehead.

Eile oli mul sünnipäev, mida ma kahjuks ei tähistanud, sest pidasime perega hoopiski jõule. Sain 20. Jõulud olid toredad ja möödusid minu suureks üllatuseks ilma tüüpilise vaidlemiseta. Mingil müstilisel põhjusel hakkame me Ojakivid kokkusaades alati üksteisega pahandama ja näägutama ja käitume väga disharmooniliselt. Nagu ikka katsime piduliku laua ning sõime suurepärast apelsiniliha, verivorsti, hapukapsast, kartulit ja muud meelepärast. Sünnipäevaga seoses oli natukene imelik, et inimesed, keda ma pole sada aastat näinud pidasid mind oma õnnitlustega meeles, aga inimesed, keda ma peaaegu iga päev näen ja kellelt ma meelespidamist ootasin, unustasid mind ära. Aga õnneks sain ma Ivilt imekauni peavõru, mis sädeles kaunilt ja pani ka minu meele särama.

Mii on õppinud väga osavalt käperdama. Täna suutis ta ennast iseseisvalt kööki liigutada. Tahtsin ka teistele demonstreerida kui lahedalt mu laps ringi liigub, aga Salmes ei tahtnud Mii muud teha, kui õllepudeliga mängida. Mis seal ikka, ta on kõigest väike ja armas ja lahe ja hea ja ilus ja pehme. Ta ei jõuagi ju kõiki rõõmustada.

Segasummasuvila.

2007-12-09T00:47:00.000+02:00

Asub nii minu toas kui ka minu peas...

Sest lähemale hakkab jõudma päev, mil toimub Rocky Horror. Kas minna sama kostüümiga kui eelmisel korral või minna uuega? Kas üldse minna, sest tegelikult saab Mii kuue kuuseks sellel samal päeval ning ma tahaks seda tähistada. Kas pidada oma sünnipäeva või mitte, sest sünnipäev on pühapäeval. Seega pärast Rockyt. Pärast Rockyt on aga ju väsimus ja asjad. Kuidas saada kõike, mida ma tahan? Millest aru saada, mida ma kõige rohkem tahan?

Sain mingipäev kätte oma uhiuue pangakaarti. Ja täna toitis Mihkel sellega ühte väga näljast sularahaautomaati. Kenake küll ma ütleks. Tegelikult loodan, et ma saan selle ilma suurema pingutuseta kätte, sest uue tegemine on nõme.

Viimasel ajal on Monopol hästi popp olnud. Lahe tegelikult, sest lauamängud on toredad. Eile ostsime ka endale koju kõige parema kinnisvaramängu, sest Murca otsustas, et ta lihtsalt viib oma Monopoli enda koju ja jätab meid monopolituks. Väga ebaviisakas temast. Niimoodi ise otsustada, mida ta oma mänguga teeb.

Mii on haige. Magab halvasti ja köhib natukene. Päeval nagu polekski midagi, aga öösel on tal halb olla. Loobusime õues magatamisest ja riietame teda natukene soojemalt, kui ta põrandal mängida tahab. Muidu elab Mii päris hästi, üritab endale veel hambaid kasvatada, aga see õnnestub tal aeglaselt. Ikka veel on neljahambaline. Otsustasime natukene Mii varajast lapsepõlve jäädvustada. Sellega seoses laenasime videokaamera ja filmime oma laspe erinevaid tegevusi. Nii kahju, et ma korralikult filmida ei oska. Ja nii hea, et ma tean inimesi, kes palumise peale leiavad ehk aega minu kehvadest kaadritest parimad kokku panna ja hea filmiklipp moodustada.

Kell on 1:11, peaks vist ...ZZzzzzZzZzZzzzZZ.....

Ahjaa.

2007-11-29T17:26:00.000+02:00

Väike Mii on ilgelt tuus,
hambaid neli on tal suus.

Lumi on maas!

2007-11-29T11:45:00.000+02:00

Kui sa täna helistad..., hmm, see on vist Sky+, mida ma kuulan. Nojah. Igatahes kui sa täna helistad Sky Plussi ja hõikad "Lumi on maas!", siis sa saad auhindu. Väga tore, ma arvan.

Ja tegelikult ongi lumi maas ja kui sa selle peal kõnnid, siis ta krudiseb mõnusalt. Ma tean, sest ma just viisin oma vingupunnist tütrekese õue magama. Nüüd ta puhkab seal rahulikult ja lumi sajab tema ümber ja tema vankri peale, aga temal on hea soe, sest ma panin ta paksult riidesse ja katsin kahe sooja tekiga kinni.

Kaotasin ükspäev oma rahakoti ära. Aga nüüdseks on see juba vana uudis. Natukene olen veel kurb selle pärast. Aga ma tegin endale juba terve posu uusi pangakaarte ja muid vajalikke asju. Ning mul on mingi tobe lootus, et keegi kingib mulle sünnipäevaks üle mõistuse laheda uue rahakoti, kuhu ma saan kõik oma vajalikud asjad sisse panna ja oma vana tengelpunga kaotusest üle saada.

Andsime eile Mihkliga Ivile ja Madlile üle nende jõulukingitused. Madli sai endale dvd-kirjutaja-lugeja ning Ivi ilusa, valge ja, mis kõige tähtsam, korralikult töötava klaviatuuri. Madli aitas meil tegelikult neid kingitusi pakkida ja nähes korraks dvd-kirjutajat-lugejat hüüatas: "Oooo, arvuti, ilus arvuti!!". Aga selleks ajaks, kui ta oma kingitust lahti tegema hakkas, oli ta selle juba unustanud. Veider, et ta oma kingitust kohe arvutiga seostas. Nad olid mõlemad väga õnnelikud oma jõulukinkide üle ja meie olime rahul, et saime neid rõõmustada.

Aga nüüd hakkan ma ennast pisikese lugemisega rõõmustama.... :)

Kahehambaline Mii.

2007-11-25T16:28:00.000+02:00

Minu kullakallil tütrekesel on nüüdseks juba kaks hammast suus. Õnneks pole ta mind veel hammustanud. Ta oskab kartuliputru süüa, ta on seda juba umbes nädala teinud. Tatrapudru manustamine nii hästi kahjuks ei õnnestu. Miile meeldib ise oma tassist teed juua ning üleüldse on ta väga lahe ja värki. Ma ei saaks öelda, et ta oskab roomata, sest tema edasiliikumiseviis ei sarnane minuarust roomamisele, aga ta on väga mobiilne. Tema häälitsused on sarnanenud sõnadele - ei, jaa, õue, ivi ja emme, kuid mitte ükski neist pole talle veel külge jäänud. Rääkimiseks ongi ta veel liiga liiga noor, niiet kõik on korras. Millegipärast pole ta veel hakanud öösiti pikalt magama, ikka on vaja vahepeal ülesse ärgata ja natukene süüa. Ma loodan, et see muutub lähitulevikus. Tahan ka vahelduseks pikalt magada.

Eilne päev seisnes kuidagi ainult söömisest. Kõigepealt sai Mii süüa, siis saime meie Panges süüa ning siis saime me ka kodus süüa. Ma tahaksin väga öelda, et ma nautisin Panges söömist, aga kahjuks ma ei saa. Hinnad on tõusnud ja portsjonid vähenenud. Egas sellest muidu nagu polekski midagi, aga toidu kvaliteet ei ole meeliülendavalt hea. Ma ütleks, et toit oli keskpäraselt tavaline. Airele Hiina toit üldse ei meeldinud. Pärast söömist ta muudkui vatras sellest, et halb oli ja kõhus keerleb ja paha-paha. Kuna ka mina polnud selle maitseelamusega rahul, mõjus Aire jutt mulle nii, et üha enam tundus ka mulle, et toit oli kehvavõitu, mitte keskpärane. Aga teenindus oli väga hea ja ka karamellibanaani sööks veel ja veel ja veel. Kodus mängisime Monopoli, kus Ivi kaotas, Madis võitis, Mihkel ei mänginudki ning mina ja Aire olime kusagil vahepeal. Pärast Monopoli küpsetasid Aire ja Madis pitsat ning mina ja Mihkel muffineid. Ja siis oli uni, mis polnud parimate killast, aga käis kah.

Busy busy busy.

2007-11-19T17:41:00.001+02:00

Olen avastanud, et hoopiski parem tunne on õhtul magama jääda, kui seljataga on tegus päev. Täna on vist üks selline parajalt sündmusterohke päev olnud. Ärkasin hommikul suhteliselt vara ning läksin kooli. Päris mõnus on ainult üheks tunniks kooli minna, natukene targeneda ja siis tagasi koju tulla. Hetkeseisuga pean ma ainult kunstiajaloo tundides käima. Siis pärast pisikest koduspassimist läksime Mii ja Mihkliga ujuma. Seekord läksin mina lapsega vette. Mii ujutamine võib välja näha kerge ja lõbusa tegevusena, kuid tegelikult on asi hoopistükkis raskem. Peab jälgima, et laps vett kurku tõmmata ei saaks, peab erinevaid asendeid proovima ning üldse, käed väsivad jube kiiresti ära. Aga ma sain ilusasti hakkama ning mulle tundus, et Mii oli esmakordselt ülimalt rahul. Õhtu sisaldas endas veel Leele sünnipäeva, kus köeti kaminat ja mängiti Aliast. Viimasel ajal on mul tunne, et mida rohkem ma sõnaseletusmängu mängin, seda hullemini mul seletamine välja kukub. Veider.

Rõõm.

2007-11-17T13:42:00.000+02:00

Eilsest saati valdab mind jube hea tuju. Mõnus on olla. Asjad kulgevad kuidagi eriti meelepäraselt. Selle hüva meeleolu saabumisega taipasin ma muidugi, et olen viimasel ajal ausaltöeldes natukene liiga masendav olnud. Tühiste asjade pärast pead vaevanud ning asjatult solvunud. Nojah, üritan ennast parandada.

Mängisin eile Murca, Raigo ja Mihkliga Aliast. Lahe oli. Pärastpoole Mihkel küsis minu käest, et mida ma arvan, kumb meist on parem seletaja. Alguses ei kippunud vastus üldse üle huulte tulema, aga hiljem ma suutsin ikka vastata, et temal läks seletamine sellel korral paremini. Selle vastuse peale ta muidugi kostis, et egas ta eriti hea arvaja pole kah, et mõte kipub kinni, kui arvama peab, et seletada on poole parem.

Igatahes rõõm, rõõm, rõõm. Nüüd ma lähen ja üritan oma positiivset energiat kasulikult ära kasutada. Pole mõtet lasta sellel lihtsalt haihtuda.

Harry Potter ja Surma vägised.

2007-11-15T14:39:00.000+02:00

Lugesin ükspäev Harry Potteri sarja viimase raamatu läbi. Nüüd on mul kõik seitse raamatut kodus olemas ja kõik on ka läbi loetud. Mõned isegi rohkem kui kaks korda. Naljakas. Kogu aeg oli hästi põnev ja lahe ning ma ootasin järgmise osa ilmumist. Nüüd on nagu siuke tühi tunne, et oli jah hea lugemine, aga mitte midagi enamat. Arvatavasti on kogu see tunne tingitud sellest, et viimase osa lõpus oli viis lehekülge pühendatud selle kirjutamiseks, mis toimub peategelastega 19 aastat hiljem. See oli kohutavalt halvasti sõnastatud, idee oli halb, polnud mitte midagi üllatavat ning üleüldse tekkis siuke tunne, et see pole autori poolt tehtud. Murca küsis minu käest, et kas mul igav polnud lugeda, et igal pool ju karjuti põnevamaid kohti ette, aga õnneks olen ma viimased viis kuud netist enamasti eemal olnud. Ma ausaltöeldes ei teadnud isegi eestikeelset pealkirja enne kui ma raamatu ostsin.

Mulle meeldib teha igasuguseid erinevaid teste. Aga kahjuks ei viitsi ma neid ise netist otsima hakata, sest ma satun netti harva ja siis on mul targematki teha. Õnneks on paljudel inimestel kombeks panna oma blogisse üles erinevaid teste, mida nad ka ise on teinud. See on nendest nii tore, täpselt see, mida mulle vaja on. Viimane test, mille ma tegin oli isiksusehäirete kohta. Ainuke asi, mis mul kõrge oli, oli antisotsiaalsus. Mis seal testis tähendas, et ma valetan ja varastan ning panen inimesi kannatama. Novotsiis. Ja peale selle on mul kalduvus arvata, et mul on mingisugused erilised tunnetamise võimed. Veidra mõtlemisega pikanäpumees. Üksindust ihkav roimar. Tulevikunägemustega juveelivaras...

Tähetolm.

2007-11-11T11:39:00.000+02:00

Eile juhtus kuidagi nii, et pärast kinos käimist oli vaja uisutama minna. Mikul oli mingil nädalapäeval sünnipäev ja ta kutsus mind ning veel mõningaid oma sõpru uisutama. Minuga kaasnesid automaatselt ka Mii ja Mihkel. Nojah. Ja siis veel Ivi ja Madli ning ka Kersti ja Kadri. Tegelikult oli algne plaan lihtsalt Agnest autoga sõitma meelitada sõnadega, et me võime ju Kersti ka kaasa võtta, aga see ei mõjunud. Aga siis me olime nõus Kersti niisama kaasa võtma ning kuidagi kujunes sellest see, et tuli ka Kadri ning Agnes sõidutas ikkagi meid kõiki Lõunakeskusesse.
Uisutamine oli mõnus. Mina ise tegelesin sellega vähe, aga see vähene mulle meeldis. Ivid ja Mihklid uisutasid kaks tundi ning teisel tunnil tekid trikke ja värke, Kerstid ja Kadrid uisutasid ka kaks tundi. Madlike saavutas juba esimesel tunnil selle, et ta suutis jää peal püsti seista ning tema enam uisutada ei tahtnud. Kuigi ta jõudis sellele arusaamale alles pärast seda, kui me ta eest raha olime ära maksnud. Mii suutis ühe väikese lapse nutma ajada. See käis nii, et ta istus oma toolis ja oli armas ning siis pakkus mingi tädike, et ta võib Miil silma peal hoida, et meie ikka uisutada saaksime. Mingil hetkel tüdines Mii toolis istumisest ära ning tahtis sülle, seda see lahke tädike talle ka võimaldas. Võõra lapse sülle võtmine oli aga selle tädikese enda lapsele niivõrd traumeeriv, et ta hakkas protestima ning Mihkel ütles, et ta nägi ka pisaraid. Mulle tundus, et tegemist oli sellise lapse-ema suhtega, kus laps saab kõike, mida ta tahab ning ema on natukene siuke, noh, liiga sõnakuulelik. Aga muidu mulle see tädike lausa meeldis ja ma olin väga tänulik, et ta minu lapsega tegeles, sest, olgem ausad, muidu poleks ma üldse uisutada saanud.
Kinoskäime oli meeldiv. Kuigi ma suutsin ennast enne filmi natukene välja vihastada, aga film oli niivõrd soe ja mõnus, et viis pahad mõtted minema. Vaatasime Tähetolmu. See oli südamlik lugu tõelisest armastusest ja värkidest. Mitte midagi ettearvamatut, kõik läheb nii nagu minema peab. Surma oli vähe ning enamus sellest oli naljaks pööratud. Mulle meeldis filmi idee, et tähed elavad ning ning nende ülesandeks on sajandeid ja sajandeid lihtsalt Maad jõllitada.
Kokkuvõttes oli eilne päev tore. Hea vaheldus päevade kaupa toas passimisele. Nüüd tuleks midagi toredat välja mõelda, isadepäev ja puha. Peaks nagu Mihklile midagi kinkima või teda millegagi rõõmustama. Hmmmm.

Hakkan jälle tartlaseks.

2007-11-07T14:01:00.000+02:00

Teisipäeval võtsin Tallinna Vanalinna Gümnaasiumist paberid välja. Plaanin nüüd hakata käima Tartu täiskasvanute gümnaasiumis. Koolist lahkumine võtab üllatavalt vähe aega. Lähed kohale, ütled, et tahad lahkuda, tahad hinnetelehte ja kõiki oma vanu dokumente ning siis nad annavad need sulle, ütlevad head aega ja kõik. Ainult raamatukogutädike tundus natukene mures olevat, et aasta alles algas ja ma juba tahan lahkuda. Ma siis lohutasin teda, et ma lähen kõigest teise kooli. Tal hakkas kohe parem.

Mõnipäeva ma vist võtan ette ja registreerin ennast Tartu elanikuks. Siis nad annavad mu lapsele ühe aasta sünnipäeva puhul toetust ja puha. Mitte, et mu laps aastaseks saama hakkaks või midagi.

Täna olin tubli ja käisin lapsega arsti juures. Ma jäin küll rohkem kui 20 minutit hiljaks, aga sellest polnud hullu. Ühele õele on Mii nii hingelähedaseks saanud, kogu aeg kallistab ja mängib temaga. Ei taha kohe tagasigi anda, kui vaktsiinisüst tehtud. Selline käitumine on natukene liiga veider minu jaoks, aga mitte nii veider, et ennast halvasti tunda või midagi ette võtta sellega. Nad katsusid seal Mii igemeid kah, ütlesid, et alla tuleb kohe kohe veel üks hammas ja, et egas ülemisedki enam kaugel pole. Põnev. Siis saab ta mind hammustada...jei.

Hakkasin Rocky Horrori kostüümipidu korraldama. Jälle. See oleks siis kokkuvõttes neljas kostüümipidu, millest alles teine on Rocky teemaline. See korraldamine algas natukene veidralt. Meil Murcaga oli arvamine, et see on meie teema, et korraldame kostüümipidusid ja asju ning siis äkki on kellegidel juba kuupäev paigas ja üldse. Õnneks nad andsid meile ka teada sellest ja kaasasid ka meid korraldamisse. Tegelikult on tore kuuekesi asju ajada ning rohkematel inimestel on ka rohkem huvitavaid ideid, kuid väike solvumine oli ikkagi. Sest minu idee ja minu algatus asjale jne jne. Noh, teate isegi ju.

Reaktsioon.

2007-11-05T19:16:00.000+02:00

Kui keegi oleks mulle nädal aega tagasi ütelnud, et on võimalik olla ülimalt õnnelik ühe hamba tuleku üle, siis ma poleks teda uskunud. Juhtus nii, et kolmapäeval teatas Mihkel mulle, et Miil tuleb hammas. Alguses ma mõtlesin, et ta teeb nalja või midagi, aga pärast Mii igemete vaatamist olin ma temaga ühel arvamusel. Tegelikult oli asi päris hambast natukene kaugel. Tegu oli praoga igemes, mis andis märku hamba peatsest saabumisest. Seda pragu imetledes võttis minus võimust ütlemata suur õnnetunne. Hammas!! Juhhei!!! Ma helistasin koheselt nii oma emale kui ka isale ning teatasin, et nende lapselapsel tuleb hammas. Mii vanaema jagas minu rõõmu natukene rohkem kui Mii vanaisa, kes ütles rahuliku häälega "ahah". Täna hakkas sellest imearmsast praokesest lõpuks ka hammas paistma.

Ajutöö.

2007-10-29T23:33:00.000+02:00

Viimasel ajal on olnud konstantne lauamängude isu. Vahepeal on seda ka rahuldatud, aga ta ei taha kuidagi kaduda. Ükspäev ma kutsusin selle tuju kaotamiseks isegi sõbrad külla. Murca ja Reeli ja Raili ja Raigo ning Marguse. Margus muidugi pole minu sõber, vaid hoopis Murca oma, aga see ei loe, külas oli ta mul ikkagi. Mingil hetkel liitus meiega ka Mihkel. Mängijaid oli palju ja mänge isegi rohkem, aga ikka veel on tahtmine mängida. Eriline soov on Aliase järgi. Monopoli isu enam ei ole, seegi hea. Arvatavasti on see suur lauamängude isu tingitud sellest vähesest ajutööst, mida ma viimasel ajal teen, aga noh, mis ma parata saan...

Taastusravi.

2007-10-11T12:23:00.000+03:00

Oleme nüüdseks juba kaks korda Miiga laste taastusravi arsti juures käinud. Mul oli ettekujutus, et see sisaldab palju võimlemist ja massaži, aga ma eksisin. Sessioonidel rääbib dr. Tiirmaa hoopiski sellest, et laps peab ennast mugavalt tundma ning tutvustab erinevaid asendeid, kus lapsel on lihtne lõõgastuda. Kui laps on rahulik, laseb ta ennast lõdvaks ning hakkab rohkem oma käte ja jalgadega liigutama. Esialgseks eesmärgiks oli Miil oma varvastest kinni saada. Sellega sai ta teisel korral hakkama. Juhhei. Nüüd me oleme raviujumise järjekorras, mis peaks meieni jõudma umbes novembris. Arst andis meile mitmeid nõuandeid ja ütles, et ärge nii pea tagasi tulge, sest laps on veel natukene väike, et liiga palju uusi tegevusi juurde õppida.

Üks veider asi, mida ma olen tähele pannud on see, et iga kord, kui me Miiga arsti juures käime, siis palutakse Mihklil temaga ümber käia. Ühest kohast teise tõsta või lohutada jne. Imelik.

Nüüd tuleks hommikusöök valmis meisterdada, siis mantlile järgi minna ning siis pesu õuest ära tuua....

Hõissa pulmad!

2007-10-08T11:49:00.001+03:00

Laupäeval abiellusid Pille ja Andu. Nad on nüüd perekond Joala. Mina olin ka kohal. See oli minu elu esimene pulm. Toimus ülipidulik registreerimine ja pärast seda keegliga läbu. Läbu toimus Ihaste hotellis, mis kunagi pidi olema üks esimesi ja väga uhkeid hotelle. Nüüd on seal kulunud keeglirajad, ainult valgete kuulidega piljard ning määrdunud vaipkate. Süüa ja juua anti korralikult ning kokkuvõttes oli väga väga hea pulm.

Ma mõtlesin, et ülimalt nõme oleks koos olla inimesega, kellel üldiselt pole abiellumise vastu midagi, aga ta lihtsalt ei taha sinuga pulmi teha. Õnneks minul nii pole. Aga siiras kaastunne neile, kellel siuke olukord on.

Kool.

2007-09-21T16:59:00.001+03:00

Juhtus niimoodi, et ma sattusin jälle kooli. Mulle meeldis seal, olen nüüd abiturient. Alguses ma mõtlesin, et pole mul selle lõpetamisega nii kiiret midagi, et kui ei jõua, siis saan järgmisel aastal ka lõpetada. Aga see tunne, et ma olen lõpuklassis, et ma olen nii kaugele jõudnud... Igatahes tekkis tahtmine ennast kasvõi herneks pingutada, peaasi, et lõpetatud saaks. Küllap see tunne aja jooksul hajub. Elu hernena poleks vist nii lahe, kui elu noore ja ilusana.

Vanaema.

2007-09-16T01:12:00.000+03:00

Käisin vanaemal külas. Lahe oli. Sain talle näidata tema lapselapselast ka jonnisemast küljest. Eelmine kord oli Mii tupsu- nunnu ja väga eeskujulik. Nüüd ta karjus, siis karjus veel ning kui karjumisest villand sai, siis ta vahelduseks karjus. Aga kokkuvõttes ei saanud keegi tema ega ka minu peale pahaseks. Lapsel oli ju mure. Mingisugune.

Nüüd olen ma Tartus tagasi. Meil on siin üks austraallane. Ta on lahe, jutukas, lõbus, sõbralik ja palju muid asju. Kui ta oma kodumaad kirjeldab, siis tekib kohe siuke tunne, et tahaks sinna minna. Ta on väga patriootlik ning nagu ma aru olen saanud, on seda enamus austraallasi. Igatahes olen ma pungil kasulikust infost Austraalia kohta. Ja üldse.

Sain täna kokku oma enam vähem ainukese sõbrannaga. Tema on samuti lahe. Jõime veini ja ajasime juttu. Nagu vanadel headel aegadel. Oh seda nostalgiat...

Blogimine.

2007-09-14T16:54:00.000+03:00

Blogimine on minu jaoks uus ja seetõttu ka raske. Tegelikult on huvitavaid juhtumeid ja häid mõtteid tunduvalt keerulisem kirja panna, kui nendest lihtsalt oma peanupukesega mõelda.

Olen juba tükk aega endale ilusat, mugavat ja lahtikäivat diivanit tahtnud. Nüüd ma selle lõpuks ka sain. Täiusliku toani on veel mõned sammud. Noh, arvutilaud ja -tool ning mööbli õige paigutus. Aga kui ma lõpuks valmis saan, siis saab hea. Kohe nii hea, et ei tahakski toast välja minna. Minu kodu on minu kindlus. =)

Hommikud.

2007-09-11T11:54:00.000+03:00

Hommikuid on mitmeid liike. On meeldivaid ja ebameeldivaid ja lausa kohutavaid. Vanasti olid mu hommikud enamasti meeldivad. Magasin nii kaua kui soovisin ja siis sõin ning asjatasin ja võtsin kõike rahulikult omas tempos. Nüüd on mu ärkamised mitmekülgsemad.

Kõige parema tunde tekitab selline hommik, mil ma oma lapsega ühel ja samal ajal rõõmsatujuliselt silmad lahti teen. Sellele järgneb tavaliselt Mii hommikusöök ja siis hommikusöögijärgne uinak. See Mii hommikusöögijärgne uinakuaeg on aeg minu hommikuks. Kohvitamine, söömine, uimerdamine, riidesse panemine ja muud tegevused vastavalt tujule. Hea.

Siis on veel selliseid hommikuid, millal Mii ärkab ülesse ja jääbki ärkvele. Kui ta on heatujuline ja mänguhoos, siis on lahe. Pean temale ainult aegajalt uue mänguasja panema ja saan ise tegeleda ärkamisprotsessiga. Sellised hommikud tekitavad teistmoodi rahulolu. Huvitav on väikest inimesehakatist arenemas vaadata.

Jubedaim variant on hommik, kui Mii ärkab karjudes. Enamasti kestab karjumine pool tundi või kauem. Sellisel juhul on ta täitsa lohutamatu. Nojah. Küllap on lapselgi vahepeal hommikuti nõme olla ja raske ärgata.

Vahepeal lähevad minu ja Mii arvamused hommiku kohta lahku. Mina arvan, et peaks veel magama, aga tema arvab, et peaks ärkama. Sellisel juhul on mul abiks mõned inimesed, kes hoiavad Miid tegevuses, sellel ajal kui mina magan.

Tänane hommik oli kombinatsioon kõige jubedamast ja mitte nii jubedast hommikust. Ning kõik see sisaldas veel tädi Ivi voodisse pissimist. Ups. Ikka juhtub.

Muidugi on veel igasuguseid hommikuid. Ärkamise mõnusus on tähtis osa üleüldisest päeva meeleolust. Ma arvan, et täna tuleb mul keskmiselt hea päev. Ja võibolla lähen ma kooliasju ostma. Uued kooliasjad on lahedad.

Vana draft, sobib küll.

2007-08-02T12:01:00.000+03:00

Arstid.
Üks kõige tähtsamatest asjadest, mis inimesel olema peaks, on hea tervis. Ja seetõttu käin ka mina vahel oma füüsilist tervist kontrollimas. Alati on tore kuulda, et minuga on kõik korras.

Noh, tegelikult pole.

Juhtus siuke asi, et ma käisin Miiga arsti juures. Ta sai ju ühe kuu vanuseks ja vajas oma vaktsiinisüsti. (Jah, ma pooldan vaktsineerimist.) Lapsega oli kõik korras, aga mulle diagnoositi angiin.

Nüüd.

2007-07-25T19:18:00.000+03:00

Nüüd on hoopiski teistmoodi. Täielikult. Päriselt ka.

Ja ma väga ei kurdagi.

Olen omadega jälle Tartus tagasi, gümnaasiumi pole ikka veel ära lõpetanud(ma väga ei kiirusta) ja mul on väike tütar Mii.

Vahepeal on hirmus palju juhtunud ja seda kõike on hullumeelne ümber jutustama hakata. Igatahes on mul selline plaan, et hakkan nüüdsest regulaarselt sissekandeid tegema siia blogisse ja kui mõni tore vanem juhtum meelde tuleb, siis kirjutan ka sellest.

Praeguseks ma aga lõpetan, sest tegelikult ma logisin sisse ainult selleks, et Murca blogi kommenteerida.

Side lõpp.

Töötamine.

2006-08-14T15:41:00.000+03:00

Ma olen terve oma elu olnud siuke inimene, kes lihtsalt ei lähe suvel töötama. Mitte kunagi pole mul tekkinud tunnet, et uus paar kalleid teksaseid on väärt suvel orjamist. Orjamise all ma mõtlen maasikakorjamist ning seenel ja marjul käimist. Kuid nüüd, mingitel kahtlastel asjaoludel olen ma tööl. Juba kolmandat nädalat. Tööajad on paindlikud, palk on piisav.....aga mulle ikkagi ei meeldi. Suved lihtsalt pole selleks mõeldud, et töötada. Ma tahaks hoopis reisida, kaua magada ja teha ükskõik milline äkkmõte teoks. Aga krrt, ei saa, mingi kohustus on kaelas. Muidugi ma võiksin ju töölt lahkuda. Lihtsalt ära tulla. Kuid seda ei saa ma ka teha, ma lihtsalt ei taha alla anda. Tuleb vist asjad nii organiseerida, et oleks piisavalt vaba aega kasvõi osade reisiideede teostamiseks.

"Loll on see, kes armastab nagu mina seda teen. Loll on see, kes armastab."
Mingi laulu sõnad. Tüdrukul oli armas hääl.

Kollane tulp.

2006-03-29T16:44:00.000+03:00

"Milleks rääkida tõsistest ja halbadest asjadest, kui on olemas nii ilusad lilled nagu kollased tulbid." :)

Esimese asjana täna koju tulles paistis mulle silma säravkollane tulp. Täitsa uskumatu, kui palju rõõmsamaks suudab üks kollane tulp ühe toa muuta. Mulle meeldib.

Ei meeldi. Ei viitsi.

2006-03-18T04:45:00.000+02:00

Mulle ei meeldi teha kirjavigu, sest mai viitsi neid hiljem parandama hakata. Aga need vead häirivad mind.

Sellega on nii.

2006-03-15T15:41:00.000+02:00

Sellega on nii, et egas ma eriti ju ei kirjuta siia midagi asjalikku, aga mai taha oma bloogist loobuda ka. Peaks siis siia midagi kirjutama hakkama. Seda teengi.
Kui ma oleksin siia varem oma elust ja asjadest kirjutanud, siis ma saaksin nüüd rääkida sellest, et kui kiiresti ja kui paljud asjad muutunud on, aga ma pole. Aga see ei takista mind nüüd kirjutamast, et kuidas asjad on.
Igatahes, kolisin Tallinna ja mulle meeldib siin. Sellesmõttes, et mul on jube lahe kool. Ma poleks elu sees uskunud, et ühes koolis võiks olla nii palju häid ja tarku ja mõnusaid ja mõistlikke ja lahedaid õpetajaid. Veendusin uuesti selles, et kui on hea ja meeldiv õpetaja, siis õpilane pingutab tema tunnis rohkem(sain oma matemaatika hinde, mis kõikus kahe ja kolme vahel nelja peale...kas ma pole mitte tegija).
Elan ühikas. Alguses oli mu tuba eriti masendav, pisike ja hämar ja seinad olid mingit vastikut ebamäärast värvi. Aga nüüd on parem, sest tegin remonti. Üks sein on punane, valge mustriga. Väga loominguline. Teine sein on jällegi hästi korralik: kollane ja valge ning sinine triip, mis on üllatavlt sirge, läheb keskelt läbi. Uks ning aknaraamid on tumesinised. Pisike seinalapike, mis ümbritseb akent, on ebamääraslet heleroheline. Ja punase seina peal on ilus Triumphi pesureklaami plakat.
Nii palju siis sellest, sest liiga hoogu ei tohi sattuda, muidu võib tekkida üledoos, sest mõistus pole harjunud nii palju bloogi korraga kirjutama.

Maiteakah

2005-12-23T20:52:00.000+02:00

..siuke tunne on, et maiteakah. Jõulud...jah, jõulud. Mis siis? Aga tegelikult on tore ka.
Kui ma saaksin kohe praegu ära sõita, siis ma sõidaksin.

Naljakas kuidas inimesed mõtlevad asju välja endale. See tuleb sellest, et ei teata, kuidas asjad päriselt on. Mina tegelen ka vahepeal sellega...see pole üldse mõnus...trying to quit.

Kui sa vaatad pisikesest ruudukesest välja ja näed pisikest tiigrikutsut askeldamas...siis on täitsa najakas...

2005-09-24T03:51:00.000+03:00

See ei meeldi mulle. Kff kff.

Uni

2005-09-23T00:20:00.000+03:00

Ma jooksen mööda öiseid tänavaid. Ma põgenen. Kaaslased? Jah, on olemas, aga nad on ähmased...ja tegelikult see polegi tähtis. Tähtis on see, et ma jooksen...kõigest väest. Lõpuks ma taipan, et mitte keegi ei jälita mind enam...uhh, see oli põnev. See algas nii, et ma kondasin sõpradega mööda suurlinna tühje tänavaid. Kõik magasid juba. Aga meil oli lahe. Ja siis me murdsime ühte poodi sisse. Kui poodi sissejalutamist saab sissemurdmiseks nimetada. Noh, mis me teha saime...uks oli ju lahti. See oli riidepood...mõnusad riided olid. Siueksed puhtad ja värvikirevad ja stiilsed. Meie omad aga haisesid, olid räbaldunud... . Hakkasime siis omale uusi riideid valima. Tükk aega shoppasime. Chill. Ma leidsin endale täiusliku punase seeliku ja pluusi ning pika musta kapuutsiga mantlitaolise asjanduse. Nii ägedaid riideid polnud mul kunagi varem olnud. Aga järsku tuli keegi...see oli poemüüja..ruttu panin uued riided selga ja et tühje riidepuid ei jääks...oma vanad asemele. Kurat...mida ma teen...asitõendid...veel kiiremini haaran vanad riided koos riidepuudega kaasa. Teised tegid ka nii. Sattusime müüjaga silmitsi...tädike oli ...noh...igatahes ta silmitses meid tükk aega, paistsime vaevu suurte riidekuhjade tagant välja...ja siis ta ütles...jookske...omanik tuleb koos politseinikega. Millegipärast oli mulle väääga vastumeelt võmmidega kokku sattuda...ja ma hakkasin jooksma...kuid natukene liiga hilja, sest nad nägid mind..raisad hakkasid taga ajama... . Siit otse...üle aia...paremale...riided mingisse prügikasti..läbi pargi....ja mina olin kiirem:) Lahe oli joosta.

Tšš...laps magab.