Sellega on nii.

Sellega on nii, et egas ma eriti ju ei kirjuta siia midagi asjalikku, aga mai taha oma bloogist loobuda ka. Peaks siis siia midagi kirjutama hakkama. Seda teengi.
Kui ma oleksin siia varem oma elust ja asjadest kirjutanud, siis ma saaksin nüüd rääkida sellest, et kui kiiresti ja kui paljud asjad muutunud on, aga ma pole. Aga see ei takista mind nüüd kirjutamast, et kuidas asjad on.
Igatahes, kolisin Tallinna ja mulle meeldib siin. Sellesmõttes, et mul on jube lahe kool. Ma poleks elu sees uskunud, et ühes koolis võiks olla nii palju häid ja tarku ja mõnusaid ja mõistlikke ja lahedaid õpetajaid. Veendusin uuesti selles, et kui on hea ja meeldiv õpetaja, siis õpilane pingutab tema tunnis rohkem(sain oma matemaatika hinde, mis kõikus kahe ja kolme vahel nelja peale...kas ma pole mitte tegija).
Elan ühikas. Alguses oli mu tuba eriti masendav, pisike ja hämar ja seinad olid mingit vastikut ebamäärast värvi. Aga nüüd on parem, sest tegin remonti. Üks sein on punane, valge mustriga. Väga loominguline. Teine sein on jällegi hästi korralik: kollane ja valge ning sinine triip, mis on üllatavlt sirge, läheb keskelt läbi. Uks ning aknaraamid on tumesinised. Pisike seinalapike, mis ümbritseb akent, on ebamääraslet heleroheline. Ja punase seina peal on ilus Triumphi pesureklaami plakat.
Nii palju siis sellest, sest liiga hoogu ei tohi sattuda, muidu võib tekkida üledoos, sest mõistus pole harjunud nii palju bloogi korraga kirjutama.