Lähen ära. Tsau.

-Ma lähen homme ära. Emme, ma lähen homme ära.
--Aa...kuhu sa lähed.
-Maitea... Iii juurde.
--Ivi juurde?
-Jah.
--Mis sa teed seal?
-Mängin. Mängin Ma'liga.

Nii teatab mulle iga hommik Mii. Sest tema kavatseb ära minna, homme. Sest tal on vaja Madliga mängida. Ja siis kui on aeg uksest välja minna, sest Madli ootab meid külla, siis tema ei taha. Kategooriline keeldumine. Tal on vaja "siin" olla. Tema ei taha minna.

Mii kasutab oma kõnes mõningaid ingliskeelseid väljendeid. Minu lemmik on "pliis". See on ülim palumine, mille juurde käivad kutsikasilmad ja anuv olek. Seda ta kasutab siis, kui tavaline "palun" ei tööta. Ja see ei meeldi mulle mitte sellepärast, et laps palub, vaid sest see on teatraalne. Mii oskab nii hästi oma kehaga tundeid väljendada. Lapsed vist üldse oskavad. "Comin' " tähendab tulemist, umbes, et.... oota, kohe tulen. Siis on veel "surri", mis on palun vabandust. "Go", millega aetakse kassi laua pealt ära ja nii edasi.

Ivi kudus mulle suure õlasalli. See on kirkavärviline. Väga minulik. Ja pehme. Mõnus. Soe. Pooleteisemeetrine. Kentsakas. Üldse kõike, mida ühelt hoolega tehtud jõulukingituselt oodata.

Mul saab vaheaeg kohe läbi. Otsa. Lõpeb ära.

You are the sunshine of my life.

Eile sai meil Mihkliga siis üks aasta täis, seda abieluasjandust. Nunnu oli. Olime kodused, Mihkel põõnas päeva maha, sest reedel piinasime paari inimest Munchkiniga. Ja üks inimene nakatas mu haigeks. Meeldiv, ülimalt.

Aire saatis meile väga nunnu kingituse, emme ka. Aire kingitusega tuli kaasa luuletus:

TRIKS-TRAKS, TRILLA TRULLA
TEIL JU OLID SALAPULMAD
PUIDUST SÕRMUS, MUST KLEIT
IMELIK SEE OLI VEITS
POLE MISKIT PARATA!!!
KUID MIS SEAL IKKA SALATA
TEIE ÜLE RÕÕMUSTAME
TEIE AUKS KA NAPSUTAME

Väidetavalt sai ta selle netist.... Ja kingituseks oli Vana Tallinn koos kahe pisikese pokaaliga.

Mii sõnavara on nii armsalt vigane. Näiteks "pikume", see on siis see tegevus, mida saab kahekesi või mitmekesi põrandal teha...Kui temaga vaidlusesse langeda, siis ta lõpetab selle tavaliselt sõnapaariga "okei siis!"... see väljendab mitte alla andmist kusjuures. Ma tean küll, et ta on selle minult üle võtnud, aga mina kasutan seda tavaliselt siis kui ma ei saa, mida tahan. Miil on ilusad blondid lokkis kiharad. Ma kavatsen neid juba viimased kuu aega kärpida, aga ei õnnestu. Mii ei lase oma juukseid isegi kammida, rääkimata lõikamisest. Ainult siis saan ma ta juustele ligi, kui ma kõigepealt need puhtaks pesen, siis palsamiga kammitavaks teen ning Miikese tähelepanu mujale juhin.

Hommikul kui ma lõpuks jalad alla sain ja avastasin, et kell on mingi neli juba...siis oli elamine korda tehtud, soojaks köetud ning playlist oli pungil lauludest, mida laulab Frank Sinatra.

Mikitamäe.

Olen üle pika aja Mikitamäel. Siin on Aire koos oma Ahviga ning Mii ka. Meid on ühe kolmetoalise korteri jaoks natukene palju, aga noh, hetkel mahume ilusasti ära. Sest oleme suht ühtlaselt jaotunud korteri eri nurkadesse.

Siin oli kunagi minu kodu. Nüüd ma tulen vaid emale külla. Ei ole kodu tunnet, on endise kodu tunne. Selline teretulnud tunne, kuid samas tekib vajadus küsida: kas seda tohib teha, sinna piiluda, seda käppida ning kus see või teine asi asub. Ja ma leian muudkui mingeid asju, mis vanasti kuulusid mulle ning paljude nende asjade suhtes oli tol ammusel ajal siuke tugev omandiõigustunne, mida oleks tegelikult täpsem öelda sõnadega näe-see-on-minu-oma-vaata-ja-ole-kade-ning-hoia-oma-näpud-eemal-ning-kui-sa-oled-mulle-hea-sõber-siis-ma-lasen-sul-sellega-mängida. Nende asjadega mängib nüüd Mii.

Ivi läks Londonisse, jõulu vastu võtma. Poodlema ka. Ja uut aastat võtab ta Rootsis vastu. Või oli see Norras. Hm. Igatahes...ta on reisul. Ning mul on tema pärast hea meel ja ma tahan ka. Mitte olla Ivi asemel või temaga kaasas. Vaid ma tahan reisida, näha ja teha.

Peaks mingi postituse Mii kohta tegema, sest ma sattusin lugema mingeid vanu sissekandeid ning pooled vahvad asjad olid meelest ära läinud. Ja need, mida ma kirja pole pannud...noh...need on unustuse hõlma vajunud(nuuks)...[kui nüüd natuke melodramaatiline olla].

See on siis nüüd selline postitus, mis tuletab meelde, millest kirjutada, aga ise ei ütle mitte midagi olulist, aga ma ei kavatse kirjutamata ka jätta.

Siuke jobu olengi. Võtan Internetis ruumi.

Ots.

Räägitakse ikka, et miski siin ilmas pole lõputu, et kõik saab mingil hetkel otsa. Olgu see siis armastus, raha, leib või sõprus. Nukker natukene.

Mina arvan, et on võimalik mingite tunnete igavene kestmine. See kindel tunne võib küll aja jooksul muutuda, aga oma põhiolemuselt jääb ta samaks. Ja siis ma arvan veel, et inimesed teevad vaikselt sellistele igikestvatele asjadele otsa peale ainult selle pärast, et nad arvavad, et see peab mingil hetkel otsa saama. See mõte, et miski pole igavene ongi potensiaalselt igaveste asjade lõpp.

Keeruline.

Kas teie laps magab õues?

Kõlab midagi koputuse sarnast, siis see sama heli kordub. Nüüd lähen kahtlustavalt ust avama, sest tavaliselt inimesed ei saa alt uksest sisse ja helistavad. Teen rõõmsalt ukse lahti ja mingi tõsise näoga mees vaatab vastu.

Võõras: "Kas teie laps magab õues?"
Mina: "Ei, ei maga."
Võõras(kahtlustavalt): "Olete te ikka kindel?"
Mina: "Jah, minu laps on toas."
Võõras(süüdistavalt): "Mingi vanker on juba tükk aega õues olnud."
Mina: "Aaa...jah, meie vanker on õues, seda on ebamugav maja tagant ära tuua."
Võõras: "Ahah. On teil ikka kõik korras?"
Mina: "Jah, muidugi."

Ja siis ta läheb lihtsalt minema. Trepist üles.

Nagu, mismõttes sa tuled minu ukse taha kahtlema minu terves mõistuses ja võimes last kasvatada?

Majanduskriis teekapis.

Eile oli väga huvitav päev, ma käisin Mihkliga koos pangas, kus meid teenindas ülimalt meeldiv teller, siis me käisime raamatukogus, enne seda kõike ei käinud mina muidugi koolis ja siis me käisime Rimis torti ostmas.

Ja majanduskriis on jõudnud meie teekappi. Eile oli valida ainult nelja tee vahel. Kas keegi üldse kujutab ette mingisugustki võimalust, et sa oled teekapi ees ja tahad endale teed valida ning siis sa pead ainult nelja teesordi vahel valima.? Minu jaoks see polegi vastavalt enda tujule tee valimine, vaid nagu keegi oleks oma otsuse mulle rämedalt peale surunud. Õnneks oli Ivi eile tubli ja ostis kahte sorti teed juurde. Nüüd ei pea enam teekappi kartma.

Elu nagu filmis. Sellesmõttes, et kui me pangas olime siis kappas tuuleiilid näkku puhumas üks mustas mantlis mees meie kõrval oleva telleri juurde ja võttis kotist mingi kolm(neli) hiigelsuurt rahapatakat välja ning lasi need enda arve peale panna. Noh, raha oli ilus vaadata, aga see plärin, mida rahalugemismasin teeb, on mul ikka veel kõrvus. Ja kui see mees lahkus, hakkas keegi sendilugemismasinat kasutama, mis on samuti omamoodi õudne.

Mii on juba täitsa suur tüdruk. Aga ta on veel sellises parajas suuruses, et teda on väga hea püsti seistes kalllistada ning ma veel jõuan teda ühe käe peal kanda, kuid mitte enam kauaks. Mii pole eriti jutukas, kuid talle meeldib laulda ja tantsida. Ta oskab öelda päris mitu tähendusega sõna, vahepeal isegi kaks tükki järjest, kuid seda on ta kokku umbes kolm korda ainult teinud. Sõnavara on Miil järgmine: auto, emme, iki(issi), anna, uua(juua), õua( õue), kass, koe[i](koer), tita, kuks(kukkus), tuttu. Ja siis on muidugi veel päris palju sõnu, mida ta on ainult paar korda kasutanud: siin, eele(Leele), i-i(Ivi)... . Talle meeldib voodi peal hüpata. Võiks isegi öelda, et see pole enam tavaline hüppamine, vaid ta on saavutanud mingisuguse taseme. Varsti peame ta niimoodi veel kuhugi trenni panema või midagi hullemat.

Oh jepsus.

Tükk aega mõtlesin, et kuidas ma selle esimese lause moodustan, mis ahastab selle üle, et pole tükk aega kirjutanud, aga siis sain aru, et niimoodi kohe kurtma hakata on päris tobe.

Murca kogu aeg rääkis, et peaks samu raamatuid lugema. Ja nüüd ma siis olen paar omapoolset pingutust teinud. Tegelikult Murca alustas. Tema luges läbi Milan Kundera "Olemise talumatu kergus", mille mina kord hilises teismeeas olin juba läbi lugenud, kuid millest ma kahjuks detaile enam ei mäletanud. Muidugi lugesin ma selle uuesti läbi ja nüüd ma lugesin lisaks veel Vonnegutti kah. Meil on Murcaga üleni erinev maitse raamatute koha pealt. Ja Vonneguti kohta ma arvasin, et see on otsast lõpuni üleni tabavaid ütlusi täis, aga tegelikult ei olnud. Oh pettumuste rada. Äkki ma peaksin veel mõne tema raamatu läbi lugema, enne kui ma tema suhtes alla annan?? Eks näis. Kõigepealt peaks vist natukene kohustuslikku kirjandust ära lahendama.

Mii on suureks kasvanud. Teda ei pea enam magama kussutama, ta oskab päris mitut tähendusega häälitsust ning tal on 16 hammast. Mihkel käis temaga isegi ükspäev hambaarsti rõõmustamas, lapsel kõik hambad korras ja porgand oli kah teisel kabinetti sisse astudes käes.