Sain oma elu kolmanda haiglakogemuse. Esimene oli siis kui sündisin, teine siis kui sünnitasin ja nüüd siis kolmas -mandlioperatsioon. Ei oskagi öelda, milline neist kõige ebameeldivam oli, sest esimest ei mäleta, teist kah väga ei mäleta ja kolmandat unustatud asjadega võrrelda on suht võimatu.
Esmaspäeva hommikul tundsin ma ennast minimaalselt halvasti, ainult tunne oli veider, üks mandel oli nagu natukene imelik. Õhtu poole hakkasin ennast järjest halvemini tundma ja helistasin arstile, et nõu küsida. Sain teisipäevaks aja. Öösel läks asi hulluks. Siuke tunne oli, et hakkan surema või midagi. Magada ei saanud, neelata ei saanud, üleüldine kehv enesetunne. Tunnid arstiajani tiksusid aeglaselt. Lõpuks tuli enam-vähem õige aeg kätte. Olin mugav ja lasin ennast autoga sõidutada. Siis tuli passimine, passimine ja passimine. Ja siis arst, kes vaatas mulle kurku ja ohkas ja tegi seda, oi oi näoilmet. Siis sain erakorralise aja kurguarsti juurde. Seal pidin kah passima. Mingi tund aega või üle selle. Seal otsustati, et mandlid tuleb kohe välja lõigata. Ja seda nad tegidki. Üldnarkoosi all olin. See oli suht lahe. Aga muidu on haiglas rõve olla. Inimesed, kes on verised ja oigavad ja oksendavad ja sülitavad verd. Endal polnudki nii halb olla kuni ma neid lapsi nägin. Väiksed kolme kuni seitsmeaastased lapsed, kes võtavad oma kaisuloomi opisaali kaasa. Ja, kes pärast pikutavad hädiselt oma voodides. Jube jube. Jahm, igatahes on nüüd parem olla. Paar nädalat peaks see taastumisaeg olema ning siis ma loodan olla terve ja hakata kevadet nautima.
Kui ma haiglast välja sain, passisin Salmes. Vaatasin, kuidas lapsed Raigoga mädamuna mängisid ja igal võimalusel sohki tegid ning siis kui kaotama hakkasid, oma viha kellegi mittekaotaja vastu suunasid ja teda kiusama hakkasid. See oli natukene koomiline ja natukene nukker.
Ja kas jäätisedieet on figuurile halb või jah?
Esmaspäeva hommikul tundsin ma ennast minimaalselt halvasti, ainult tunne oli veider, üks mandel oli nagu natukene imelik. Õhtu poole hakkasin ennast järjest halvemini tundma ja helistasin arstile, et nõu küsida. Sain teisipäevaks aja. Öösel läks asi hulluks. Siuke tunne oli, et hakkan surema või midagi. Magada ei saanud, neelata ei saanud, üleüldine kehv enesetunne. Tunnid arstiajani tiksusid aeglaselt. Lõpuks tuli enam-vähem õige aeg kätte. Olin mugav ja lasin ennast autoga sõidutada. Siis tuli passimine, passimine ja passimine. Ja siis arst, kes vaatas mulle kurku ja ohkas ja tegi seda, oi oi näoilmet. Siis sain erakorralise aja kurguarsti juurde. Seal pidin kah passima. Mingi tund aega või üle selle. Seal otsustati, et mandlid tuleb kohe välja lõigata. Ja seda nad tegidki. Üldnarkoosi all olin. See oli suht lahe. Aga muidu on haiglas rõve olla. Inimesed, kes on verised ja oigavad ja oksendavad ja sülitavad verd. Endal polnudki nii halb olla kuni ma neid lapsi nägin. Väiksed kolme kuni seitsmeaastased lapsed, kes võtavad oma kaisuloomi opisaali kaasa. Ja, kes pärast pikutavad hädiselt oma voodides. Jube jube. Jahm, igatahes on nüüd parem olla. Paar nädalat peaks see taastumisaeg olema ning siis ma loodan olla terve ja hakata kevadet nautima.
Kui ma haiglast välja sain, passisin Salmes. Vaatasin, kuidas lapsed Raigoga mädamuna mängisid ja igal võimalusel sohki tegid ning siis kui kaotama hakkasid, oma viha kellegi mittekaotaja vastu suunasid ja teda kiusama hakkasid. See oli natukene koomiline ja natukene nukker.
Ja kas jäätisedieet on figuurile halb või jah?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar